kolmapäev, 22. november 2017

''Kallis Mikael'' (Marja-Leena Tiainen, 199)

Pealkiri: ''Kallis Mikael" / ''Rakas Mikael''
Autor: Marja-Leena Tiainen
Lehekülgede arv: 168
Tegelased: Mikael, Mikaeli ema, isa ja vanaema, Mikaeli vend Tuomas, Mikaeli tüdruk Roosa, Mikaeli sõbrad Papa, Tatsa, Elina ja Roosa sõbranna Elina.
Avita, 2003 (sarjast Teravik)

Raamatus jutustab 16-aastane soome poiss Mikael sellest, kuidas ta narkootikumide mõju all olles sõitis rattaga vastu posti ning suri. Seda, mis peale sündmust tema lähedastega toimub, ta jälgib ning raamat põhinebki sellel. Muidugi on kõik väga kurvad, ta isegi on. Ta oleks tahtnud saada rock-muusikuks. Ta ei teadnud, et ta oleks saanud ka isaks. Tema tüdruksõber Roosa tahab küll aborti teha, kuid Mikaeli vend Tuomas ehk Tumppi ja nende vanemad suudavad ta ümber veenda. 

Roosa kolib Mikaeli vanemate majja ühte korterisse ning saab nendelt toetust, mis talle küll vahest närvidele käib. Uusaastaööl sünnitab Roosa tüdruku, keda ta alguses hüüab Kärtyks, kuid hiljem saab ta nimeks Miia Mikaela. Tundub, et Roosa ja Tumppi vahel tekib mingi ša-la-la.

''Olen söönud kalamarja ja joonud šampanjat. Kumbki ei mõjunud mulle eriliselt. Olen suusatanud Alpides ja käinud L.A.-s River Phoenixi surmapaigas. Olen käinud ka Elvise Gracelandis ja näinud Teemu Selannet viskamas väravat Anaheimi-Vancouveri mängus.'' (lk 40)

Arvamus raamatust: See oli natukene ebamugav, et vahel rääkis Miikael, aga siis jutustas nagu keegi kolmas isik. Naljakas oli lugeda raamatut, kus kõik olid soomlased. Ma ei tea miks, aga imelikul kombel see nii oli. Ma ei suutnud endale ette kujutada ka tegelaskujude välimust, mida mulle tavaliselt teha meeldib. Äkki olin liiga kinni soomlastele iseäralikus välimuses või imelikes omadustes, mida raamatus välja toodi, aga ma ei suutnud seda teha. Muidu mulle raamat meeldis, kuigi see oli päris kurvavõitu. 


Pilt: Rahva Raamat


laupäev, 18. november 2017

,,Valge varese anatoomia'' (Andrea Portes, 2014)

Pealkiri: ,,Valge varese anatoomia'' / ''Anatomy of A Misfit''
Autor: Andrea Portes (Ameerika)
Lehekülgede arv: 248
Tegelased: Anika, tema sõbrannad Shelli ja Becky, Jared, Logan, Anika perekond: Rumeenlasest ''vampiir'' isa, ema, kasuisa, õed-vennad.
Tänapäev 2015

Lugu räägib Anikast, kes on nii, nagu kõik teisedki koolis, võimuka Becky Vilhaueri võimu all - tema   on kuninganna. Kuid peale suvevaheaega, kui Anika läheb 10. klassi, muutub kõik. 

Ta töötab koos Shelliga Bunza Hut'is, kust nad aeg-ajalt raha pihta panevad. Sinna tuleb ka uus töötaja Tiffany, kelle suhtes mr. Baum, Hut'i omanik, on kahtlustav, kuna tüdruk on mustanahaline. Ka tema varastab, kuid nii, et see jääb turvalindile. Anikal on oma tegude pärast õudsalt häbi ning ta viib nende varastatud raha Tiffanyle. Tema põgeneb urkast, kus ta koos emaga elab, oma vanaema juurde.

Samal ajal on Anikal ka poisteprobleemid. Kunagisest paksukesest Loganist on saanud suvel nägus kutt, kuid siiski jääb ta nohkariks. Logan sõidutab Anikat pärast kooli salaja mopeediga koju ning nad on ''umbes nagu'' suhtes. Nad ei taha, et keegi seda teaks ning nad jätavad koolis üksteisele salakirjakesi. Kuni nad ükskord ühes paadimajakeses piknikku pidades nilbele ja vastikule majakese omanikule vahele jäävad ning Logan mehel näo üles lööb. Siis Anika enam ei tea. Enne seda juhtumit oli ta käinud Logani juures õhtusöögil ning poisi isa oli talle kõrvakiilu andnud. Anika mõtles, et äkki kanduvad sellised asjad ka pojale edasi, arvestades seda, mis juhtus paadimajakeses.

Siis läheb ta koos Jarediga, kooli kõige ihaldatuima poisiga, halloweenipeole, kus Becky neid koos näeb ning Jared ütleb, et Anika on tema tüdruk. Becky läheb kadedusest roheliseks(?). Logan saab sellest teada ning ei tee muud, kui annab Anikale ühe haiku.

Peale seda jääb Anika haigeks ning ta räägib emale, et ta oli varastanud. Nad mängivad salaluurajaid ning viivad ''nutsu'' rahaga mr. Baumi ukse taha. Samal õhtul näeb Anika und, mis ajendab teda helistama Loganile ja ütlema talle, et ta armastab teda. Kuid kes normaalne inimene helistab kell 4 hommikul? Anika ärkab uuesti tunni pärast, sest tundub, et kõik on üleval ja vaatavad televiisorit. See on kummaline. Ta läheb vaatama ning uudistes räägib, et Logani majas on juhtunud õnnetus. Ta sõidab sinna ning ta saab aru, et Logan on surnud - tema isa oli võlgades ning proovis sellepärast kogu oma pere ära tappa. Kaks väikest venda ja ema jäid ellu - Logan ja isa surid. 

Anikal on õudne tunne. Talle on abiks kogu tema perekond - isegi tema kasuisa ''koll'' ütleb, et ta armastab neid kõiki võrdselt, ka Anikat. Tema õed on Anika vastu üllatavalt lahked. Ema mõtles, et ta on ise öösel Anika juures, kuid seda tegid hoopis nemad. 

Koolis peeti Logani auks mälestustseremoonia, kus kõnet pidas Becky - maalis pildi sellest, kui head sõbrad nad Loganiga olid ja kui väga ta teda armastas. Peale Becky't pidas kõne Anika. Ta rääkis Loganist ja luges ette tema haiku. Peale seda kõnet oli Becky võim koolist kadunud - Anika avas tema suhtes kõigi silmad.

Arvamus raamatust: Nagu ma aru sain, on see lugu päriselt juhtunud - autori endaga. Alguses tundus see nagu tavaline noorteraamat, oli palju huumorit ja tema võrdlused ajasid ikka südamest naerma, kuid lõpupoole sain aru, et see ei ole ikka päris tavaline ja sellel oli sügavam mõte sees. Siis ajas juba nutma. Raamat õpetas mulle seda, et mitte kunagi ei tohi kahelda ja tuleb alati otsustada selle kasuks, mis mitte teistele, vaid sulle on kõige olulisem ning mis sinu süda või kõhutunne kohe alguses ütleb. 

''Huvitav, kas isa teab, millist õudust me tunneme nende kella seitsmeste telefonikõnede ees Rumeeniast. Mõnes mõttes paneb imestama, miks ema meid üldse telefoni juurde kutsub. Soovin, et ta lihtsalt annaks isa teated edasi, et me ei peaks alustama päeva kabuhirmus maisihelveste juures värisedes.'' 

'',,Touché.'' ,,Oh, sa oskad prantsuse keelt?'' ,,Je ne parle pas français. See tähendab, et ma ei oska prantsuse keelt.'''' (lk 173)

''Kuid see oleks nagu haarata kinni loojanguvalgusest ja paluda, et ta ei kaoks hämarusse.'' (lk 247)

''Ja kui ma saaksin, kui ma teaksin saladust, siis teeksin teisiti iga hetke iga sekundi. Sa saad ühe võimaluse. Sul on üks võimalus ja sa isegi ei tea, millal ringi pöörlemise asemel jääb kõik lihtsalt seisma ja rohkem ei olegi midagi. Kas te suudate seda uskuda? Veetsin kogu selle aja, kaaludes seda ja kaaludes teist, muretsedes selle ja tolle pärast, elades minevikus ja tulevikus, muretsedes selle pärast, mida see või teine mõtleb, kuid elamata kordagi siin, siin, selles hetkes. Isegi mõistmata, et see hetk on üldse olemas, ning see tabab mind nagu elektrilöök rindu.'' (lk 247)


Pilt: Apollo

teisipäev, 7. november 2017

,,Loomade farm'' (George Orwell, 1945)

Pealkiri: ,,Loomade farm'' / ,,Animal Farm''
Autor: George Orwell (Inglismaa, 1903-1950)
Lehekülgede arv: 112
Tegelased: kult Vana Major, farmer härra Jones, Rebasemetsa Plinkington, Frederick, ronk Mooses, hobused Ristik ja Tümpsa, eesel Benjamin, sead Lumepall, Napoleon ja Kiunats jt, advokaat Vingur, koerad Kellukas, Jessie, Pitsu ja nende pojad, lambad, kanad, haned...
Tänapäev, 2003

''Karjafarmi talu''. Talud nagu kõik teisedki - peremees härra Jones toidab, söödab, karjatab loomi. Tema otsustab ka seda, kes loomadest lihuniku juures hukka saavad. 
Nagu võiks aru saada, siis loomadele see ei meeldi, kui nemad teevad tööd ning inimesed nende üle otsustavad. 
Seega algatab kult Vana Major jaanipäeval ülestõusu, kus loomad rajavad talu animalismi peale üles.  See tähendab, et loomad asuvad valitsema. Kult ise sureb paar päeva hiljem, kuid teised loomad kihutavad Jonesi farmist välja. Talu nimeks saab ''Loomade farm'', mis põhineb lausel: ,,Kõik mis käib kahel jalal, on vaenlane,'' ja kõik loomad on võrdsed. Ükski loom ei tohi kanda riideid, alkoholi juua, tappa teist looma või voodis magada.
Kuid inimesed ei kannata seda, et loomad valitsevad. Nad lähevad Loomade farmi võitlema, kuid kaotavad lahingu. Lahingu nimeks saab Lehmalauda lahing.
Alguses läheb kõik hästi. Farmipoliitika edeneb, korraldatakse meetinguid... Kuna sead olid kõige targemad, siis pandi nemad eesotsa nendeks, kes mõtlesid, kuidas ja mida teha, et ettepanekuid siis farmirahvale esitada. Tüli tekkis sigade Lumepalli ja Napoleoni vahel. Esimene pooldas veski ehitamist, teine mitte. Seega lasi Napoleon lahti suvised koerakutsikad, kellest ta nüüd oli kasvatanud tugevad ja kurjad koerad. Nad kihutasid Napoleoni farmist minema.
Tasapisi hakkasid sead kõike üle võtma - nad hakkasid kasutama raha, elama Jonesi majas, magama voodites, teisi loomi tapma, alkoholi tarbima. Nad hakkasid elama nagu inimesed. Veski siiski ehitati, kõik loomad rügasid, eriti hobune Tümpsa, kes hiljem pensionile jäi ning siis Napoleoni käsul lihunikule viidi. 
Toimus ka Veski lahing, kus loomade ehitatud veski tehti maatasa. Arvati, et seda tegi Lumepall. Kui vaid vähesed, kes mäletasid seda aega, mil Vana Major revolutsiooni algatas, olid farmis alles (peamised Ristik ja Benjamin), said nad aru, et midagi on valesti. 
Siis, peale kõiki neid aastaid, vaatasid nad Jonesi aknast sisse ja nägid, kuidas sead ja inimesed koos kaarte mängisid ja alkoholi jõid. See ei olnud küll see, millest Vana Major kunagi rääkinud oli.

Arvamus raamatust: See raamat pani mõtlema. Teismelistele on raamat kindlasti hea lugeda, sest see oleks nagu sissejuhatus täiskasvanute maailma ja poliitikasse. Seda võib nii ette kujutada - sead on umbes nagu Stalin ja loomad on lihtrahvas. Ehk kutsub see lugu üles inimesi valimistel paremaid otsuseid tegema. 10/10

,,Väljas seisvad loomad vaatasid sealt inimesele ja inimeselt seale ning jälle sealt inimesele, ent juba oli võimatu öelda, kes oli kes.'' (lk 91)


,,Koopia'' (Charlotte Kerner, 1999)

Pealkiri: ,,Koopia'' / ,,Blueprint''
Autor: Charlotte Kerner (Saksamaa, 1950)
Lehekülgede arv: 166
Tegelased: Siri Sellin, Iris Sellin, Mortimer G. Fisher, Thomas Weber, Daniela Haussman, Janeck/Janne, Kristian, Katharina Sellin, klaver Mr. Black.
Steamark, 2001

Kuulus pianist Iris Sellin põeb üht rasket haigust. Tal pole lapsi. On vaid kontserdid, tema manager Thomas Weber, ema Katharina Sellin. Ta pöördub arst Mortimer G. Fisheri poole, et too teda klooniks. Ta ei soovi saada last, kes midagi ei oska. Ta tahab oma oskuseid pärandada. Selleks on vaja Irise täpne DNA kloonida. See saab teoks ning varsti ongi Irisel laps Siri. 

Kuna Iris annab kontserte edasi, siis lapsepõlves hoolitseb Siri eest peaaegu alati lapsehoidja Daniela ning nad mängivad koos tema poja Jannega. Ta on kurb, et ema pole. Ta aina kasvab ning nad Jannega käivad kiriku salakäikudes uudistamas. Janne kingib talle kassi. 

Iris ei saa seda lubada. Milleks nad Siri loonud olid? Et ta saaks sama kuulsaks pianistiks, kui tema ema. Nad annavad kassi ära ning Iris tutvustab Sirile kontsertklaverit, mille taga veedab Siri nüüd enamuse oma ajast. 

Irisel käivad tihti külas mehed, seda ainult siis kui Siri magab. Aga Sirile hakkab meeldima üks mees Kristian, kes on ema üks silmarõõmudest. Nad veedavad koos ühe öö.

Iris ja Siri lähevad järjest enam ühtemoodi. Tänavatel aetakse neid segi. Isegi Irise haige ema ajas nad segi. Siri vihkab oma eka't selle eest südamest, et ta on ta monstrumiks loonud. Samas ta armastab teda kõige rohkem siin maailmas. 

Tema esimene kontsert ebaõnnestus. Ta kolib kodust ära Janne juurde ning muudab oma välimust. Tekivad suured vaimsed kahjustused. Ta hakkab tegema teise kunsti liigiga - maalimisega. Eka käib teda vaatamas, kuid Siri ei lähe koju tagasi.

Siis Irise seisund halveneb. Siri käib teda siiski vaatamas, kuid pikapeale ei tunne Iris teda enam ära. Kuni ühel päeval ta sureb. Siri vihkas teda, kuid kuidas ta peaks nüüd ilma temata elama? Ilma oma eka'ta? 

Arvamus raamatust: See on üks mu lemmikutest! Kui ma ennast sellisesse olukorda paneksin, siis oleks mul ka ikkagi üpris paha tunne. Siri oli siiski järjekorras teine, mis sest, et nad olid ÜKS, nagu tervik või nii. Raamatu mõte oli vapustav. See oli selline sügav teos, mis sisaldas peotäiega väljendeid, mille tähendust ma ennem ei teadnud. Siri tundeid oli ülimalt emotsionaalselt kirjeldatud, tundus nagu oleksin ise nende elu keskmes. 10/10


,,Kas kõik on hulluks läinud ja ainult tema mitte, või vastupidi? ,,Kas te teate lauset, mida minu ema eriti hea meelega tsiteeris?'' küsis Siri. ,,Ei? Sigadel ja heliloojatel on üks ühine omadus, surnult on nad kõige rohkem väärt.'' Roger Wimmer naeris liiga kõvasti.''



Inglisekeelne variant. Pilt: www.priyankareads.com

,,Vabandust, aga mis asja?!'' (Ene Sepp, 2016)

Pealkiri: ,,Vabandust, aga mis asja?!''
Autor: Ene Sepp (Eesti, 1991)
Lehekülgede arv: 224
Tegelased: Jane, Helen, Carmen, Jelena, Jane isa Tom, Jane ema, Silvia, Siret, Kristiine
Tänapäev, 2016

Raamat räägib Janest, kellel on praegu veel täiesti tavaline elu. Kuigi Jane elab isa juures, sest tema ema ja isa elavad lahus, on ta vanemad siiski väga head sõbrad. Ühel päeval, kui Jane koos sõbrannade Heleni, Carmeni ja Jelenaga lõunat söövad, helistab talle ema, et tüdruk tuleks kohe peale kooli koju, tal on vaja temaga rääkida. Jane mõtles kohe kõige hullemat - mõni jube haigus või äkki tahavad nad isaga jälle kokku kolida? Janele ei meeldinud see mõte. Talle meeldis kõik nii, nagu praegu oli.

Koju jõudes sai Jane teada, et ta ema on lesbi ning tema uus kaaslane on üks naine Silvia. Ta ei saanud aru, miks just tema ema ning miks ta seda varem talle öelnud ei olnud? Jane oli ema peale väga pahane ning ei rääkinud temaga üldse. Ta ei tahtnud ka, et teised koolis teada saaksid, sest sellega kaasneks kanapeer narrimine. Siiski saadi teada. 

Kõige hullem oli see, et suhted nelja sõbranna - Jane, Heleni, Carmeni ja Jelena vahel halvenesid selletõttu. Kes ei pidanud seda sobivaks usu pärast, kes oli lihtsalt solvunud, et talle ei räägitud. Lisaks narriti Janet kohutavalt klassiõdede- ja vendade poolt. Kõige julmemad olid Siret ja Kristiine. 

Kui nelik aga jälle ära leppis, siis hakkasid nad koos narrijate vastu võitlema ning kõik sai korda. Ka Jane ning tema ema suhted paranesid. Jane kohtus ka Silviaga ning tema blogijast tütrega. Silviaga neil erilist sidet ei tekkinud, kuid Janest ja Silvia tütrest said head tuttavad.

Arvamus raamatust: Ma vist peaksin hakkama mingeid muid raamatuid lugema - ainult koolikiusamine ja teismeliste mured. Aga see raamat oli selline nii ja naa. Ega ta midagi erilist ei olnud. Labane oli see, et üks nendest tüdrukutest selle peale, et Jane talle esimesena ei rääkinud oma ema lesbiseiklustest, nii hullusti solvunud, et ei rääkinud temaga. Vahepeal tundus mulle, et need tegelased ei ole 13-aastased, vaid natukene vanemad. Selline mõte oli küll peas, et nad on kuskil 14-15 aastat vanad. 5/10

,,Ja siis see lõppes. Kristiine pööras pilgu ära, tema järel ka Siret ning jätkasid poolelijäänud teema arutamist: kas üks Eesti näitleja on siis seksikas või ei ole.''