''Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola'' (Lydia Koidula, 1861)

Pealkiri: ''Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola''
Autor: Lydia Koidula (Eesti, 1843)
Tegelased: Mäeotsa Peeter, Anne, Maie, Jüts, Erastu Enn, Männiku Märt, Kure Aadu.
Tuli lavale 3. juunil 1871. aastal, ilmus trükis 1872. Esialgne variant sellest näidendist valmis ilmselt 1861. a. “ Perno Postimehes” avaldatud tangumüümisloo järgi. (Säärane mulk)

Lugu räägib Maiest, keda jahivad kaks külameest - Enn ja Märt. Enn ei meeldi Maiele üldse, sest ta arvab, et vigastas oma pöialt selleks, et sõjaväest pääseda. Küll aga meeldib Enn Maie isale. 

Maiele meeldib hoopis Märt, kes on mulk ehk pärit Viljandist. Aga vot - mulgid ei meeldi Maie isale, sest nemad olla kunagi ostnud Peetri renditud talu ära. Maie ei lähe aga kindla peale Ennule - ta võib sellepärast kasvõi vette hüpata. 

Märt valmistub kosjaminekuks, kuid Maie isa ja Enn teevad äritehingu - Enn andis nõu, et kui Peeter müüb tangu, siis saab ta palju raha ning nad leppisid kokku, et selle nõu peale ta Maie naiseks saab. Kui ei saa, siis peab Peeter maksma. Peeter pidas plaani muidugi iseenese tarkusest.

Märt läheb kosja ning saab Ennu plaanist aru. Ta tahab ise Peetri tangu osta. Enn peab ikkagi rindele minema. Lõppude lõpuks sai ikkagi Märt Maiele mehele.

Arvamus raamatust: Ma ei saanud üldse sellest lõpplahendusest aru. Mis väega Märt Peetri enda poole ikkagi võitisd? Seda oli lahe lugeda - erinevad murded ja vanad sõnad. 

"Abikaasa" (Anton Tšehhov)

Pealkiri: "Abikaasa"
Autor: Anton Tšehhov
Lehekülgede arv: 5-11. Esimene jutustus Tšehhovi “Valitud teoste” VI köitest. 6 lehekülge.
Tegelased: Nikolai Jevgrafõtš, Olga Dmitrijevna, Mihhail Ivanovitš Riis.

Arstina töötav Nikolai Jevgrafõtš on mures oma naise Olga Dmitrijevna pärast. Nimelt talle tundub, et naine on hakanud peale 7-aastast abielu ‘üle aisa lööma’. Olga on tihtilugu kella viieni öösel väljas ning kiindunud Mihhail (‘Michel’) Ivanovitš Riisi, kes on mehe koolivenna tuttav ning elab Monte Carlos. ‘Michel’ saadab Olgale ingliskeelseid kirju, et Nikolai aru ei saaks. Kuid too pole ju loll - olemas on sõnastikud. Ühel öösel ootab mees naist koju, et anda talle vabadus ning lahutusest rääkida. Kuid naine seda muidugi ei soovi ning hakkab isegi nutma. Miks?

Minu arvamus: Ma saan väga hästi aru, miks ning mul on sellepärast nii mehest kui ka naisest kahju. Mees mäletas ka paremaid aegu nende abielust, naise juukseid ning ilusaid jalgu, kuid peamiselt kahjuks ikkagi käratsemist ning riidu. Mees oleks võinud endale palju parema naise leida, kuid samas saab sellisest olukorrast kaasa hea õppetunni, näiteks andestamiseks. Jäi kõlama, mehe enesesüüdistus, et oli endale Olga-suguse naise valinud - tema olevat liiga igav, äkki oleks teise mehega olles Olgast saanud aus naine. Aga meile on antud elus käia rada ning saada õppetunnid - kunagi ei tohiks kohe ennast süüdistada.

Kõiki Tšehhovi novelle lugedes hakkasid mu silme ees jooksma selged pildid, eelkõige tegevuspaigast, nii ka “Abikaasas”. Loo juures üllatas mind enim Olga käitumine. Kui Nikolai talle lahutust pakkus, ei nõustunud ta sellega, kuna ei soovinud oma seltskondlikku positsiooni kaotada, noor Mihhail tüdineb temast niikuinii varsti ning ega temalgi see kiindumus kaua pidavat kestma. Suure põmaka pani veel lõpulause, kus naine käsib teenijal küsida mehe poolt öösel lubatud 25 rubla. Kas selline peabki olema üks eneseteadlik, tark ja austust vääriv naine? Kas abielus võib egoism võimust võtta, kui selle tegelik eesmärk on kahe üksteist armastava inimese koos kasvamine ning arenemine, sealjuures end hästi tundes? Novell oli avatud - kas nad jäid kokku või mitte?

“Inimene vutlaris” (Anton Tšehhov, 1898)

Pealkiri: “Inimene vutlaris” / «Человек в футляре»
Autor: Anton Tšehhov [1860-1904, vene näite- ja novellikirjanik, praktiseeriv arst - ravis inimesi tasuta ning teenis kirjutamisega, 1884 haigestus tuberkuloosi ja hoidis seda saladuses, tema venna Nikolai Tšehhovi (kunstnik, suri tuberkuloosi) poeg oli näitleja Mihhail Tšehhov]
Lehekülgede arv: 235-248 raamatus “A.P. Tšehhov. Valitud teosed”. 13.
Tegelased: Gümnaasiumiõpetaja Burkin ja Ivan Ivanõtš (jutustajad), vana-kreeka keele gümnaasiumiõpetaja Belikov, õde-vend Varenka ja Mihhail Kovalenko (samuti gümnaasiumiõpetaja), külavanem Prokof ja tema samuti vutlaris elav naine Mavra.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Burkin ja Ivan olid väikeses külas jahil, närvide rahustuseks. Nad ööbisid külavanem Prokofi lakas, kelle naine Mavra polnud iial külast eemal käinud ning liikus ainult öösiti. 

Burkin, ametilt gümnaasiumiõpetaja, hakkas rääkima oma kunagisest kolleegist Belikovist, kellel olid kõik ühiskonnareeglid peas ning aina palvetas, et kunagi midagi ei juhtuks! Ta käis ringi nii, et ninaotsagi polnud näha, ja magas väga turvatud väikeses ruumis. Kui keegi midagi reeglitevastast tegi, muutus mees väga ärevaks ning süüdistavaks - ta oli ettevaatlik, umbusklik ning väga vutlarlik (st. talle meeldis elada kestas, üksinda). 

Nende külla kolis aga üks naine Varenka, koos oma vennaga. Ta oli väga ekstravertne ning tänu talle sai Burkin aru, et väikevene naised kas nutavad või naeravad, vahepealset pole. Belkov oleks peaaegu selle naisega isegi abiellunud - kõik tahtsid neid paari panna, kuna mees oli juba kõvasti üle 40 ja nainegi 30. Belkov hakkas ka ise sellele mõtlema, kuid lükkas ettepanekut ettevaatlikkuse tõttu edasi - Kovalenkod pidid olema liiga elavad ja isevärki. Varenka vend ei sallinud Belkovi, nimetas teda “õgib jüsku ämmelgas”. 

Ühel päeval keegi saatis külla laiali joonistuse Varenkast ja Belikovist, allkirjaga “armunud antropos” (kreeka k. 'mees' v. 'inimene'), mehe jaoks aga ei olnud see sünnis ning näinud venda-õde veel jalgratastega sõitmas (pole sobilik daamidele ja gümnaasiumiõpetajatele), otsustas ta neid külastada. Varenkat polnud kodus, niisiis rääkis Belikov naise vennale, et tema pole selle joonistusega kuidagimoodi seotud ning ühtlasi ei tohiks nad jalgratastega liigelda. Vend vihastas sellise elunuhkiva jutu peale ning lükkas (kogemata) mehe trepist alla. Ta jäi terveks, kuid sai naeruvääristatud Varenka ning tema sõbrannade poolt, kes just siis uksest sisse astusid ning naerma hakkasid.

Belikov jäi kuuks ajaks voodisse ning suri siis. Matusepäev oli vihmane, kuid Belikov oligi täitnud oma elueesmärgi - lõpuks igaveseks vutlarisse saanud. Tuttavad kandsid kalosse ning hoidsid vihmavarje nagu Belikovgi eluajal. Nad ei näidanud välja, kui õnnelikud nad surma üle olid - aga vutlaris inimesed ju kuskile ei kao, neid on veel ning seega läks inimeste elu edasi ikka samamoodi.

Burkin ja Ivan aga leidsid, et tegelikult elavad kõik inimesed vutlaris - näed, kuidas sulle valetatakse, talud, et sind talumise pärast lollpeaks nimetatakse, kannatad alandusi ning ka ise valetad, naeratad, et saada süüa, soe tuba ning töökoht. 

Minu arvamus: Väga huvitav lugu, mõneti isegi samastun sellega. Tore mõte, nõustun Burkini ja Ivani mõttega novelli lõpus, et tegelikult me elame ikkagi kõik vutlaris rohkemal või vähemal määral. Need, kes ei taha seda teha, peaksid ühiskonnareegleid täielikult eirama ning olema oma loomu moodi - ekstraverdid ja puha. Mulle Tšehhovi novellid meeldivad. 

"Päike on ju samuti täht" (Nicola Yoon, 2016)

Pealkiri: "Päike on ju samuti täht" / "The Sun Is Also A Star"

Autor: Nicola Yoon (s. Jamaica-Ameerika autor - kasvas üles Jamaical ning Brooklynis, New Yorgis. Hetkel elab Los Angeleses, Californias. Ta on lootusetu romantik, "hiline õitseja", jätab alles kõik tühjad pastakad)

Lehekülgede arv: 315

Tegelased: Natasha Kingsley, Daniel Jae Ho Bae, Natasha vanemad Patricia ja Samuel Kingsley, vend Peter Kingsley, Danieli vanemad, vend Charles Jae Von Bae/Charlie, advokaat Jeremy.

Võitnud Michael L. Printzi aumedali, mis antakse igal aastal parimale noorteromaanile.

Päikese Kirjastus, 2018

Kokkuvõte: Raamat räägib ühe päeva jooksul Jamaica immigrandi Natasha ja korealasest Danieli loo. Natasha isa, omas mullis elav suurepärane, kuid edutu näitleja, lobises purjuspäi etenduselt tulles politseinikule välja, et tema ja tema pere on immigrandid. Neile anti korraldus riigist minema kolida, kuid Natasha ei andnud alla.

Kolimispäeva hommikul pidi tüdruk kohtuma immigrantide nõustajaga, kes suunas ta advokaat Jeremy juurde. Kuna tal oli kohtumiseni aega, plaanis ta minna oma lemmikusse plaadipoodi. Ta kohtas teel sinna Danieli, kes oli teda juba eelnevalt jälginud ning päästis tüdruku nüüd autoõnnetusest.

Nad lähevad kohvikusse ning räägivad. Luule- ja luuletamishuviline unistaja Daniel räägib tüdrukule oma plaanist Natasha endasse päevaga armuma panna. Tüdruk vaid naerab selle üle. Siis on aeg Natashal minna advokaadi juurde, kuid mees sattus autoõnnetusse ning aeg lükatakse edasi. Nad lähevad Danieliga ühte asiaatide restorani sööma ning karaoket laulma, kusjuures seal juhtub nii mõndagi.

Nad kohtuvad ka Danieli venna ning isaga, kes käituvad Natashaga inetult, eriti vend Charlie. Peale seda lähevad armastajad eluliste küsimuste pärast tülli ning Natasha külastab kõigepealt oma lemmikmuuseumi ning seejärel advokaati, kes seab tüdruku lootused väga kõrgeks. Natasha tahab sellest kohe kellelegi rääkida ning mõtleb otsemaid Danieli peale.

Daniel, kes valmistub Yale'i sisseastumiseks advokaadile dokumente viima (mis lükkus samuti hommikul edasi) ja vahepeal oma vennaga "karvupidi" kokku läinud on, hakkab samuti Natashat otsima, nad kogevad teel üsna sarnaseid hetki. Natasha läheb aga Danieli vanemate poodi, kust leiab vaid Charlie, kes pika jutu peale annab tüdrukule venna numbri. Nad saavad kokku ning aru saades, et maja, kus nende kokkusaamised (ülikooli astumiseks ja väljasaatmisest vabanemiseks) täna toimuma pidid, on samad.

Nad naudivad hoone katusel vaadet, mõeldes oma helgele tulevikule, kuna suure ülekaaluga Natasha ei pea täna Jamaicale lendama. Kui tuleb aeg Danielil advokaadi juurde minna, näeb ta mehe laual Natasha toimikut, rääkides talle nende loo. Advokaat ütleb, et ta ei suutnud panna kohtunikku Kingsley'de väljasaatmist tagasi lükkama ning pere peab täna Ameerikast lahkuma. (tegelikult ta ei käinudki kohtuniku juures, kuna veetis lõuna oma assistendist armukesega) Daniel murdus ning advokaat tegi talle selgeks, et ta tegelikult ei taha ju Yale'is arstiks õppida, miks ta siis siin on?

Daniel läks tagasi Natasha juurde ning teatas talle uudisest. Talle helistas ka advokaat, kuid tüdruk oli äärmiselt raevus. Nad läksid koos Natasha juurde ning tüdruk klaaris seal oma isaga, kes talle kunagi nii tark ja kallis tundus, suhted ära - ta kogu aeg aina lubas ja lubas, et nende elu läheb paremaks ja ta käib rohkem prooviesinemistel, saades suuri rolle, kuid midagi ei juhtunud. Tol õhtul, kui isa joobes juhtimisega vahele jäi, tahtis Natasha oma imetlusväärsele isale öelda, et ta oli tõesti imeline, kuid kuulis pealt isa vihahoos öeldud lauset emale: ,,Kui teid ei oleks, oleksid kõik mu unistused täide läinud!". 

Isa selgitas, et ei mõelnud seda päriselt ning nad hakkasid lennujaama sõitma. Daniel ja Natasha kahekesi taksos, mõlemad vastamas küsimustele, mis peaks panema Natasha Danielisse armuma. See oli juhtunud, nad avaldasid üksteisele armastust, kuid tüdruk pidi Jamaicale lendama. Nad pidasid küll ühendust, kuid see ei olnud ikkagi see. Kuus aastat pärast kolimist suri Natasha ema (alles siis sai Samuel Kingsley aru, et Patricia oli talle täpselt õige), isa tegeles seal näitlemisega ning Natasha tegeles edasi füüsikaga. Kümme aastat hiljem kohtusid nad Danieliga lennukil.

"Et teha midagi nii lihtsat nagu õunakook, pead sa looma kogu laia ilma."

"Jeremy ja Hannah' lapsed kasvavad üles ja armastavad teisi sel lihtsal ja probleemitul moel nagu inimesed, kes on alati teadnud, kust armastus tuleb, ega karda seda kaotada."
Deus ex machina - jumal masinast ehk ootamatu jõud või sündmus, mis jõuab inimeseni siis, kui ta on juba lootuse kaotanud. 

Minu arvamus: Raamat räägib maailmast, inimsuhetest ning eksisteerimisest üleüldiselt. Kas sa usud ettemääratud saatusesse või determinismi, mille järgi igal teol on tagajärg ning meie eludel on erinevad dimensioonid? See on evolutsiooniline ning arutleb veidi ka elu mõtte üle. Mulle meeldis, kuidas lõpus said kokku ilusa terviku - autor oli kirjutanud loo sisse väikesed lood (mis oli ülimönus) ning need näitasid, et absoluutselt KÕIK on siin maailmas omavahel seotud ning mõjutavad üksteist ühel või teisel moel. Toredad olid "üllatus"lõigud erinevatest teemadest ning maal eksisteerivast, vahepeal ma lausa ootasin, et kui lehekülge keeran, vaatab mulle sealt üks mõnusat lisatarkust täis, esteetiline teadmine.

Rahva Raamat

''Elu helged paigad'' (Jennifer Niven, 2015)

Pealkiri: ''Elu helged paigad'' / ''All the Bright Places''
Autor: Jennifer Niven
Lehekülgede arv: 408
Tegelased: Theodore Finch, Violet Markley, Charlie Donahue (Theo sõber), Brenda Shank-Kravitz (Theo sõbranna), Gabe Romero // Roomik, Amanda Monk (Theo kiusajad, Violeti endised sõbrad), Ryan Cross (Violeti eks), Dekka Finch, Kate Finch (Theo õed).
Tänapäev, 2015

Finchil on bipolaarne häire, tingitud koolikiusamisest ning perekonnast, kes eriti ei hooli. Violet kaotas pool aastat tagasi autoõnnetuses oma õe Eleanori ning peale seda ei sõida ta enam autoga ega kirjuta, tunne elust rõõmu. Ning nende lugu algas kellatorni karniisilt, kus nad mõlemad, ühel ajal, tahtsid sooritada enesetappu. Finchil ei olnud see tegelikult otseselt plaanis, ta lihtsalt katsetas, nagu alati siiamaani. Kuid ta päästis tüdruku elu.

Vastutasuks soovis Finch, et tüdruk koos temaga USA geograafias ühistööd teeks. Violetile see väga ei meeldinud, kuid nad hakkasid koos avastama Indianat, nende kodulinna. Igasse kohta jätsid nad midagi maha. Vähehaaval hakkavad nad aru saama, et nad olid üksteise elust puudu - koos unustavad nad kõik muu. Nad käivad iseloodud Ameerika mägedel, Indiana kõrgeima mäe tipus, liikuvates raamatupoodides... Selle ajaga hakkab Violet jälle kirjutama ning autoga sõitma. Finch pani ta rääkima enda tunnetest seoses õnnetusega.

Ühel öösel ei ilmu Violet koju, nad kaotavad ajataju ning Violeti vanemad ei luba neil enam kohtuda. Nad siiski kohtuvad, kuid Finchi elu läheb allamäge. Ta visatakse koolist välja. Violet ei märka tema ägenevat seisundit ning ühel õhtul jõuab Finch lähemale, kui kunagi varem oma elu lõpetamisele. Ta neelab tablette, kuid jookseb siis kohe haiglasse, kus talle tehakse maoloputus. Peale seda läheb ta enesetapu tugikeskusesse, kus kohtab Amandat. Amanda räägib nende kohtumisest Violetile ning Violet hakkab muret tundma. Nad peavad Finchi sünnipäeva, kuid siis tekib nende vahel suur tüli. See on viimane kord, kui nad üksteist näevad. Ainult Violet on mures tema käitumise pärast ning räägib sellest ka oma vanematele, kes võtavad ühendust Finchide koduga. Sõnumid lähevad kõneposti ning neid kuuleb ainult Theodore. Seejärel Finch kaob, kuid mitte keegi tema perest ei tunne temast puudust. ''See on tavaline,'' ütlevad nad. 

Siis hakkab Theodore Violetile saatma müstilisi sõnumeid, millest tüdruk tol hetkel aru ei saa. Mitmeid nädalaid pärast Theo kadumist saadab ta hüvastijätusõnumid oma perele, Charliele, Brendale ja Violetile ning Violet taipab, et nüüd on kõik. Tema vaist juhatab ta Prairietoni Sinise Augu juurde, kus nad Finchiga käisid. Poisi auto, Väike Tõbras, on tee äärde pargitud ning tema riided järve ääres kokku volditud. Violet sukeldub, kuid tulutult ning helistab hädaabisse, kes leiab poisi surnukeha.

Violet leiab Theo saapast nende kaardi ning viies kohas on veel käimata. Ta viib nende reisi lõpuni, kuid taipab, et ka Finch on seda teinud ning igas kohas olles saatnud talle ühe müstilise sõnumi. Viimane koht, mida Violet külastab, on kaardile lisatud ainult Finchi poolt. See on Taylori Palvekabel, mis, tuleb välja, on loodud varjupaigaks väsinud ränduritele, et need saaksid teel peatuda ja puhata. Kabel ehitati tervenemiseks ja autoõnnetuses hukkunute mälestamiseks. Seal leiab ta piibli vahelt valge ümbriku tema adressaadiga. Seal on kolm noodipaberit, kus kirjas laul, mille Theo oma sünnipäeval Violetiga koos nende positiivse sõnadetahvli sõnadest lõi.

''Sinus on kõik värvid üheskoos oma täies erksuses.'' 

''Mind õnnelikuks teed, kui oled minuga, on kindel koht mul sinu naeratuse sees. Mind nägusaks sa teed, kui tunnen, nina võiks mul olla väiksem veidike. Mind eriliseks teed ja taevas teab, et olen olla tahtnud ma see, kes võib sinu juurde jääda pidama. Teed nii, et armastan sind ma, ja see võib olla ülim, mida suudab teha süda sinu sees.. Mind armsaks sina teed, on nõnda armas olla armas sellele, kes ainsana mul elab südames... Mind õnnelikuks teed.. Mind eriliseks teed... Mind armsaks sina teed...''

''Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari.''

''Panen Google'i kinni ja lähen Facebooki lehele. Leian Amanda Monki lehe, sest tema on sõber kõigiga, isegi nendega, kellega ta sõber ei ole, avan tema sõprade nimekirja ja kirjutan otsingukasti ''Violet''.''

Cesare Pavese luule & Virginia Woolf ''Lained''.

See on jällegi selline raamat, kus peategelaseks on meie praeguse ühiskonna mõttes ''friik-poiss'', kellel on meeletu sarkasmiline huumorisoon ning põhjatud mõtted. Autor on Krystal Sutherlandiga väga sarnane, lugesin ''Elu helged paigad'' ja ''Meie keemilised südamed'' üsna järjest läbi - nii palju head lugemist ühe korraga.

Vahepeal, raamatu lõpupoole, kui Finch ja ''Ultraviolett Markey-Antne'' ei saanud kohtuda, kiskus asi suhteliselt depressiivseks ning siis tundsin ma esimest korda, kuidas raamat ülitugevalt mu enda emotsioone ja päeva mõjutas. Lugesin seda kuskil keskpäeval ning umbes kaheks tunniks oli mu tuju üks suur NULL ning mingi imelik kurbus ja viha rõhus.

Mulle meeldis ja andis eeskuju Finchi mõtte- ning tegutsemisviis. Ta otsib ennast, julgeb välja öelda kõik, kui ta seda vajalikuks peab. Violeti vaatenurgast tundub ta kohati müstiline, huvitav - ma ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb, kuigi ma olen lugenud, kuidas ta mõtleb. See oli nunnu, kuidas ta Violetile alguses vihjas oma tunnetest, kuid siis lisas kohe: ''See ei tähenda, et sa mulle meeldiksid.''

Kõik need asjad, mis Violet ja Finch koos ette võtsid - matkamärkmik ja need imelised kohad, kus nad käisid, Smaragdilinn, mõteteseinad... See, et Finchil olid probleemid, ei takistanud teda positiivselt mõtlemast. Talle andsid tihti mõtteainet kaks vastandlikku teemat: ''Kuidas teha enesetappu?'' ning ''Mille nimel elada?''. Lõpuks ta kahjuks ei suutnud enam vesiliivast välja pääseda ning esimesele mõtlemine sai temast võitu.

www.rahvaraamat.ee

''Meie keemilised südamed'' (Krystal Sutherland, 2016)

Pealkiri: ''Meie keemilised südamed'' / ''Our Chemical Hearts''
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017

Lugu räägib Henry Page'ist, veidi eraklikust koolipoisist, kes on juba kaua püüelnud selle poole, et gümnaasiumi lõpuklassis olla kooli ajalehe peatoimetaja. Kõik läheb, nagu plaanitud, kuid sel aastal tuleb nende kooli üks imelik tüdruk. Ta pole ilus, ta riietub nagu poiss, kuid.. temas on midagi erilist. Inglise keele õpetaja valib nemad kooli ajalehe toimetajaks. Grace keeldub alguses, kuid siis suudab Henry ta ümber veenda ning sealt algab nende seiklus.

Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.

Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.

Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.

Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.

''Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahenditeta horisontaaltangot.'' (lk 9)
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.

Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))

www.rahvaraamat.ee

''Halloween'' (Ketlin Priilinn, 2015)

Pealkiri: ''Halloween''
Autor: Ketlin Priilinn
Lehekülgede arv: 238
Tegelased: Susan, tema ema ja isa, tema onu Tarmo, tema vend Rasmus, tema parim sõbranna Marian, tema sõber Brent, Brendi õde Anette.
Tänapäev, 2015

Lugu räägib Susani ja tema pere läbielamistest peale onu Tarmo mõrvamist. Nende elu on läinud allamäge, sest isa hakkas pärast venna kaotust jooma ning kaotas töökoha. Vend Rasmus istub kogu aeg arvutis ning ema on leidnud omale uue ''sõbra''.

Susan hakkab koos tema crushi Brenti ja sõbranna Marianiga seda lugu uurima, sest näib, et politsei ei jõua selle loo tuumani. Loo lõpus hakkab Susan ka politseiga koostööd tegema. Siis on asjaolu aga väga hull, sest kodust põgenes Rasmus.

Tuli välja, et Rasmus peitus enda vanaisa juures, kellega pere ei olnud kunagi väga palju rääkinud, kuna mees jättis oma lapsed Tarmo ja Kristjani (Susani isa) koos nende emaga maha. Vanaisal olid psühhilised häired, kuna kunagi ammu, kui ta oma raamatupoe loomiseks üht tanklat röövis, tappis ta seal kogemata ühe noore poisi. Ta kartis pärast seda kohutavalt vangi minna.

Ühel päeval oli Tarmo läinud temaga lepitust otsima, kuid leidis isa kodust riiulite vahelt ajalehe väljalõiked ammu toimunud mõrvast. Vanaisa hirm vangla ees oli nii suur, et tema tappiski oma poja. Sama asi juhtus Rasmusega. Vanaisa sõidutas ta peale seda linnast välja metsa, kus Rasmus pääses, kuid vanaisa lasi ennast maha.

''Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja oma ema küljes rippuja.'' (lk 16)

''Seepeale tõukas Brent Anettet sellise jõuga, et õde kaotas tasakaalu, aga kukkudes haaras ta vennal käest ja nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.'' (lk 50)

Arvamus raamatust: Mulle jäi tunne, et autoril jäi raamatut kirjutades mõtetest puudu. Peategelase mõtted ja üldsegi kogu loo kulg oli üsnagi igav ning ei paelunud eriti. Tegelased tundusid käitumise poolest suuremad, kui tegelikult, kuid raamat ise tundus küll päris noor ja toores. Kui nii võib öelda. Minu jaoks raamat ei kruvinud väga.

www.rahvaraamat.ee