Pealkiri: ''Meie keemilised südamed'' / ''Our Chemical Hearts''
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017
Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.
Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.
Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.
Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.
''Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahenditeta horisontaaltangot.'' (lk 9)
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.
Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017
Lugu räägib Henry Page'ist, veidi eraklikust koolipoisist, kes on juba kaua püüelnud selle poole, et gümnaasiumi lõpuklassis olla kooli ajalehe peatoimetaja. Kõik läheb, nagu plaanitud, kuid sel aastal tuleb nende kooli üks imelik tüdruk. Ta pole ilus, ta riietub nagu poiss, kuid.. temas on midagi erilist. Inglise keele õpetaja valib nemad kooli ajalehe toimetajaks. Grace keeldub alguses, kuid siis suudab Henry ta ümber veenda ning sealt algab nende seiklus.
Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.
Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.
Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.
Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.
Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))
www.rahvaraamat.ee
See on väga õudne raamat, sest ma ise olen olnud Henry Page ning elanud koos kellegagi, kes pole oma eelmisest elust üle saanud. Mitte. Kunagi. Enam.
VastaKustuta