''Elu helged paigad'' (Jennifer Niven, 2015)

Pealkiri: ''Elu helged paigad'' / ''All the Bright Places''
Autor: Jennifer Niven
Lehekülgede arv: 408
Tegelased: Theodore Finch, Violet Markley, Charlie Donahue (Theo sõber), Brenda Shank-Kravitz (Theo sõbranna), Gabe Romero // Roomik, Amanda Monk (Theo kiusajad, Violeti endised sõbrad), Ryan Cross (Violeti eks), Dekka Finch, Kate Finch (Theo õed).
Tänapäev, 2015

Finchil on bipolaarne häire, tingitud koolikiusamisest ning perekonnast, kes eriti ei hooli. Violet kaotas pool aastat tagasi autoõnnetuses oma õe Eleanori ning peale seda ei sõida ta enam autoga ega kirjuta, tunne elust rõõmu. Ning nende lugu algas kellatorni karniisilt, kus nad mõlemad, ühel ajal, tahtsid sooritada enesetappu. Finchil ei olnud see tegelikult otseselt plaanis, ta lihtsalt katsetas, nagu alati siiamaani. Kuid ta päästis tüdruku elu.

Vastutasuks soovis Finch, et tüdruk koos temaga USA geograafias ühistööd teeks. Violetile see väga ei meeldinud, kuid nad hakkasid koos avastama Indianat, nende kodulinna. Igasse kohta jätsid nad midagi maha. Vähehaaval hakkavad nad aru saama, et nad olid üksteise elust puudu - koos unustavad nad kõik muu. Nad käivad iseloodud Ameerika mägedel, Indiana kõrgeima mäe tipus, liikuvates raamatupoodides... Selle ajaga hakkab Violet jälle kirjutama ning autoga sõitma. Finch pani ta rääkima enda tunnetest seoses õnnetusega.

Ühel öösel ei ilmu Violet koju, nad kaotavad ajataju ning Violeti vanemad ei luba neil enam kohtuda. Nad siiski kohtuvad, kuid Finchi elu läheb allamäge. Ta visatakse koolist välja. Violet ei märka tema ägenevat seisundit ning ühel õhtul jõuab Finch lähemale, kui kunagi varem oma elu lõpetamisele. Ta neelab tablette, kuid jookseb siis kohe haiglasse, kus talle tehakse maoloputus. Peale seda läheb ta enesetapu tugikeskusesse, kus kohtab Amandat. Amanda räägib nende kohtumisest Violetile ning Violet hakkab muret tundma. Nad peavad Finchi sünnipäeva, kuid siis tekib nende vahel suur tüli. See on viimane kord, kui nad üksteist näevad. Ainult Violet on mures tema käitumise pärast ning räägib sellest ka oma vanematele, kes võtavad ühendust Finchide koduga. Sõnumid lähevad kõneposti ning neid kuuleb ainult Theodore. Seejärel Finch kaob, kuid mitte keegi tema perest ei tunne temast puudust. ''See on tavaline,'' ütlevad nad. 

Siis hakkab Theodore Violetile saatma müstilisi sõnumeid, millest tüdruk tol hetkel aru ei saa. Mitmeid nädalaid pärast Theo kadumist saadab ta hüvastijätusõnumid oma perele, Charliele, Brendale ja Violetile ning Violet taipab, et nüüd on kõik. Tema vaist juhatab ta Prairietoni Sinise Augu juurde, kus nad Finchiga käisid. Poisi auto, Väike Tõbras, on tee äärde pargitud ning tema riided järve ääres kokku volditud. Violet sukeldub, kuid tulutult ning helistab hädaabisse, kes leiab poisi surnukeha.

Violet leiab Theo saapast nende kaardi ning viies kohas on veel käimata. Ta viib nende reisi lõpuni, kuid taipab, et ka Finch on seda teinud ning igas kohas olles saatnud talle ühe müstilise sõnumi. Viimane koht, mida Violet külastab, on kaardile lisatud ainult Finchi poolt. See on Taylori Palvekabel, mis, tuleb välja, on loodud varjupaigaks väsinud ränduritele, et need saaksid teel peatuda ja puhata. Kabel ehitati tervenemiseks ja autoõnnetuses hukkunute mälestamiseks. Seal leiab ta piibli vahelt valge ümbriku tema adressaadiga. Seal on kolm noodipaberit, kus kirjas laul, mille Theo oma sünnipäeval Violetiga koos nende positiivse sõnadetahvli sõnadest lõi.

''Sinus on kõik värvid üheskoos oma täies erksuses.'' 

''Mind õnnelikuks teed, kui oled minuga, on kindel koht mul sinu naeratuse sees. Mind nägusaks sa teed, kui tunnen, nina võiks mul olla väiksem veidike. Mind eriliseks teed ja taevas teab, et olen olla tahtnud ma see, kes võib sinu juurde jääda pidama. Teed nii, et armastan sind ma, ja see võib olla ülim, mida suudab teha süda sinu sees.. Mind armsaks sina teed, on nõnda armas olla armas sellele, kes ainsana mul elab südames... Mind õnnelikuks teed.. Mind eriliseks teed... Mind armsaks sina teed...''

''Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari.''

''Panen Google'i kinni ja lähen Facebooki lehele. Leian Amanda Monki lehe, sest tema on sõber kõigiga, isegi nendega, kellega ta sõber ei ole, avan tema sõprade nimekirja ja kirjutan otsingukasti ''Violet''.''

Cesare Pavese luule & Virginia Woolf ''Lained''.

See on jällegi selline raamat, kus peategelaseks on meie praeguse ühiskonna mõttes ''friik-poiss'', kellel on meeletu sarkasmiline huumorisoon ning põhjatud mõtted. Autor on Krystal Sutherlandiga väga sarnane, lugesin ''Elu helged paigad'' ja ''Meie keemilised südamed'' üsna järjest läbi - nii palju head lugemist ühe korraga.

Vahepeal, raamatu lõpupoole, kui Finch ja ''Ultraviolett Markey-Antne'' ei saanud kohtuda, kiskus asi suhteliselt depressiivseks ning siis tundsin ma esimest korda, kuidas raamat ülitugevalt mu enda emotsioone ja päeva mõjutas. Lugesin seda kuskil keskpäeval ning umbes kaheks tunniks oli mu tuju üks suur NULL ning mingi imelik kurbus ja viha rõhus.

Mulle meeldis ja andis eeskuju Finchi mõtte- ning tegutsemisviis. Ta otsib ennast, julgeb välja öelda kõik, kui ta seda vajalikuks peab. Violeti vaatenurgast tundub ta kohati müstiline, huvitav - ma ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb, kuigi ma olen lugenud, kuidas ta mõtleb. See oli nunnu, kuidas ta Violetile alguses vihjas oma tunnetest, kuid siis lisas kohe: ''See ei tähenda, et sa mulle meeldiksid.''

Kõik need asjad, mis Violet ja Finch koos ette võtsid - matkamärkmik ja need imelised kohad, kus nad käisid, Smaragdilinn, mõteteseinad... See, et Finchil olid probleemid, ei takistanud teda positiivselt mõtlemast. Talle andsid tihti mõtteainet kaks vastandlikku teemat: ''Kuidas teha enesetappu?'' ning ''Mille nimel elada?''. Lõpuks ta kahjuks ei suutnud enam vesiliivast välja pääseda ning esimesele mõtlemine sai temast võitu.

www.rahvaraamat.ee

''Meie keemilised südamed'' (Krystal Sutherland, 2016)

Pealkiri: ''Meie keemilised südamed'' / ''Our Chemical Hearts''
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017

Lugu räägib Henry Page'ist, veidi eraklikust koolipoisist, kes on juba kaua püüelnud selle poole, et gümnaasiumi lõpuklassis olla kooli ajalehe peatoimetaja. Kõik läheb, nagu plaanitud, kuid sel aastal tuleb nende kooli üks imelik tüdruk. Ta pole ilus, ta riietub nagu poiss, kuid.. temas on midagi erilist. Inglise keele õpetaja valib nemad kooli ajalehe toimetajaks. Grace keeldub alguses, kuid siis suudab Henry ta ümber veenda ning sealt algab nende seiklus.

Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.

Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.

Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.

Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.

''Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahenditeta horisontaaltangot.'' (lk 9)
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.

Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))

www.rahvaraamat.ee

''Halloween'' (Ketlin Priilinn, 2015)

Pealkiri: ''Halloween''
Autor: Ketlin Priilinn
Lehekülgede arv: 238
Tegelased: Susan, tema ema ja isa, tema onu Tarmo, tema vend Rasmus, tema parim sõbranna Marian, tema sõber Brent, Brendi õde Anette.
Tänapäev, 2015

Lugu räägib Susani ja tema pere läbielamistest peale onu Tarmo mõrvamist. Nende elu on läinud allamäge, sest isa hakkas pärast venna kaotust jooma ning kaotas töökoha. Vend Rasmus istub kogu aeg arvutis ning ema on leidnud omale uue ''sõbra''.

Susan hakkab koos tema crushi Brenti ja sõbranna Marianiga seda lugu uurima, sest näib, et politsei ei jõua selle loo tuumani. Loo lõpus hakkab Susan ka politseiga koostööd tegema. Siis on asjaolu aga väga hull, sest kodust põgenes Rasmus.

Tuli välja, et Rasmus peitus enda vanaisa juures, kellega pere ei olnud kunagi väga palju rääkinud, kuna mees jättis oma lapsed Tarmo ja Kristjani (Susani isa) koos nende emaga maha. Vanaisal olid psühhilised häired, kuna kunagi ammu, kui ta oma raamatupoe loomiseks üht tanklat röövis, tappis ta seal kogemata ühe noore poisi. Ta kartis pärast seda kohutavalt vangi minna.

Ühel päeval oli Tarmo läinud temaga lepitust otsima, kuid leidis isa kodust riiulite vahelt ajalehe väljalõiked ammu toimunud mõrvast. Vanaisa hirm vangla ees oli nii suur, et tema tappiski oma poja. Sama asi juhtus Rasmusega. Vanaisa sõidutas ta peale seda linnast välja metsa, kus Rasmus pääses, kuid vanaisa lasi ennast maha.

''Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja oma ema küljes rippuja.'' (lk 16)

''Seepeale tõukas Brent Anettet sellise jõuga, et õde kaotas tasakaalu, aga kukkudes haaras ta vennal käest ja nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.'' (lk 50)

Arvamus raamatust: Mulle jäi tunne, et autoril jäi raamatut kirjutades mõtetest puudu. Peategelase mõtted ja üldsegi kogu loo kulg oli üsnagi igav ning ei paelunud eriti. Tegelased tundusid käitumise poolest suuremad, kui tegelikult, kuid raamat ise tundus küll päris noor ja toores. Kui nii võib öelda. Minu jaoks raamat ei kruvinud väga.

www.rahvaraamat.ee