“Inimene vutlaris” (Anton Tšehhov, 1898)

Pealkiri: “Inimene vutlaris” / «Человек в футляре»
Autor: Anton Tšehhov [1860-1904, vene näite- ja novellikirjanik, praktiseeriv arst - ravis inimesi tasuta ning teenis kirjutamisega, 1884 haigestus tuberkuloosi ja hoidis seda saladuses, tema venna Nikolai Tšehhovi (kunstnik, suri tuberkuloosi) poeg oli näitleja Mihhail Tšehhov]
Lehekülgede arv: 235-248 raamatus “A.P. Tšehhov. Valitud teosed”. 13.
Tegelased: Gümnaasiumiõpetaja Burkin ja Ivan Ivanõtš (jutustajad), vana-kreeka keele gümnaasiumiõpetaja Belikov, õde-vend Varenka ja Mihhail Kovalenko (samuti gümnaasiumiõpetaja), külavanem Prokof ja tema samuti vutlaris elav naine Mavra.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Burkin ja Ivan olid väikeses külas jahil, närvide rahustuseks. Nad ööbisid külavanem Prokofi lakas, kelle naine Mavra polnud iial külast eemal käinud ning liikus ainult öösiti. 

Burkin, ametilt gümnaasiumiõpetaja, hakkas rääkima oma kunagisest kolleegist Belikovist, kellel olid kõik ühiskonnareeglid peas ning aina palvetas, et kunagi midagi ei juhtuks! Ta käis ringi nii, et ninaotsagi polnud näha, ja magas väga turvatud väikeses ruumis. Kui keegi midagi reeglitevastast tegi, muutus mees väga ärevaks ning süüdistavaks - ta oli ettevaatlik, umbusklik ning väga vutlarlik (st. talle meeldis elada kestas, üksinda). 

Nende külla kolis aga üks naine Varenka, koos oma vennaga. Ta oli väga ekstravertne ning tänu talle sai Burkin aru, et väikevene naised kas nutavad või naeravad, vahepealset pole. Belkov oleks peaaegu selle naisega isegi abiellunud - kõik tahtsid neid paari panna, kuna mees oli juba kõvasti üle 40 ja nainegi 30. Belkov hakkas ka ise sellele mõtlema, kuid lükkas ettepanekut ettevaatlikkuse tõttu edasi - Kovalenkod pidid olema liiga elavad ja isevärki. Varenka vend ei sallinud Belkovi, nimetas teda “õgib jüsku ämmelgas”. 

Ühel päeval keegi saatis külla laiali joonistuse Varenkast ja Belikovist, allkirjaga “armunud antropos” (kreeka k. 'mees' v. 'inimene'), mehe jaoks aga ei olnud see sünnis ning näinud venda-õde veel jalgratastega sõitmas (pole sobilik daamidele ja gümnaasiumiõpetajatele), otsustas ta neid külastada. Varenkat polnud kodus, niisiis rääkis Belikov naise vennale, et tema pole selle joonistusega kuidagimoodi seotud ning ühtlasi ei tohiks nad jalgratastega liigelda. Vend vihastas sellise elunuhkiva jutu peale ning lükkas (kogemata) mehe trepist alla. Ta jäi terveks, kuid sai naeruvääristatud Varenka ning tema sõbrannade poolt, kes just siis uksest sisse astusid ning naerma hakkasid.

Belikov jäi kuuks ajaks voodisse ning suri siis. Matusepäev oli vihmane, kuid Belikov oligi täitnud oma elueesmärgi - lõpuks igaveseks vutlarisse saanud. Tuttavad kandsid kalosse ning hoidsid vihmavarje nagu Belikovgi eluajal. Nad ei näidanud välja, kui õnnelikud nad surma üle olid - aga vutlaris inimesed ju kuskile ei kao, neid on veel ning seega läks inimeste elu edasi ikka samamoodi.

Burkin ja Ivan aga leidsid, et tegelikult elavad kõik inimesed vutlaris - näed, kuidas sulle valetatakse, talud, et sind talumise pärast lollpeaks nimetatakse, kannatad alandusi ning ka ise valetad, naeratad, et saada süüa, soe tuba ning töökoht. 

Minu arvamus: Väga huvitav lugu, mõneti isegi samastun sellega. Tore mõte, nõustun Burkini ja Ivani mõttega novelli lõpus, et tegelikult me elame ikkagi kõik vutlaris rohkemal või vähemal määral. Need, kes ei taha seda teha, peaksid ühiskonnareegleid täielikult eirama ning olema oma loomu moodi - ekstraverdid ja puha. Mulle Tšehhovi novellid meeldivad.