"Abikaasa" (Anton Tšehhov)

Pealkiri: "Abikaasa"
Autor: Anton Tšehhov
Lehekülgede arv: 5-11. Esimene jutustus Tšehhovi “Valitud teoste” VI köitest. 6 lehekülge.
Tegelased: Nikolai Jevgrafõtš, Olga Dmitrijevna, Mihhail Ivanovitš Riis.

Arstina töötav Nikolai Jevgrafõtš on mures oma naise Olga Dmitrijevna pärast. Nimelt talle tundub, et naine on hakanud peale 7-aastast abielu ‘üle aisa lööma’. Olga on tihtilugu kella viieni öösel väljas ning kiindunud Mihhail (‘Michel’) Ivanovitš Riisi, kes on mehe koolivenna tuttav ning elab Monte Carlos. ‘Michel’ saadab Olgale ingliskeelseid kirju, et Nikolai aru ei saaks. Kuid too pole ju loll - olemas on sõnastikud. Ühel öösel ootab mees naist koju, et anda talle vabadus ning lahutusest rääkida. Kuid naine seda muidugi ei soovi ning hakkab isegi nutma. Miks?

Minu arvamus: Ma saan väga hästi aru, miks ning mul on sellepärast nii mehest kui ka naisest kahju. Mees mäletas ka paremaid aegu nende abielust, naise juukseid ning ilusaid jalgu, kuid peamiselt kahjuks ikkagi käratsemist ning riidu. Mees oleks võinud endale palju parema naise leida, kuid samas saab sellisest olukorrast kaasa hea õppetunni, näiteks andestamiseks. Jäi kõlama, mehe enesesüüdistus, et oli endale Olga-suguse naise valinud - tema olevat liiga igav, äkki oleks teise mehega olles Olgast saanud aus naine. Aga meile on antud elus käia rada ning saada õppetunnid - kunagi ei tohiks kohe ennast süüdistada.

Kõiki Tšehhovi novelle lugedes hakkasid mu silme ees jooksma selged pildid, eelkõige tegevuspaigast, nii ka “Abikaasas”. Loo juures üllatas mind enim Olga käitumine. Kui Nikolai talle lahutust pakkus, ei nõustunud ta sellega, kuna ei soovinud oma seltskondlikku positsiooni kaotada, noor Mihhail tüdineb temast niikuinii varsti ning ega temalgi see kiindumus kaua pidavat kestma. Suure põmaka pani veel lõpulause, kus naine käsib teenijal küsida mehe poolt öösel lubatud 25 rubla. Kas selline peabki olema üks eneseteadlik, tark ja austust vääriv naine? Kas abielus võib egoism võimust võtta, kui selle tegelik eesmärk on kahe üksteist armastava inimese koos kasvamine ning arenemine, sealjuures end hästi tundes? Novell oli avatud - kas nad jäid kokku või mitte?

“Inimene vutlaris” (Anton Tšehhov, 1898)

Pealkiri: “Inimene vutlaris” / «Человек в футляре»
Autor: Anton Tšehhov [1860-1904, vene näite- ja novellikirjanik, praktiseeriv arst - ravis inimesi tasuta ning teenis kirjutamisega, 1884 haigestus tuberkuloosi ja hoidis seda saladuses, tema venna Nikolai Tšehhovi (kunstnik, suri tuberkuloosi) poeg oli näitleja Mihhail Tšehhov]
Lehekülgede arv: 235-248 raamatus “A.P. Tšehhov. Valitud teosed”. 13.
Tegelased: Gümnaasiumiõpetaja Burkin ja Ivan Ivanõtš (jutustajad), vana-kreeka keele gümnaasiumiõpetaja Belikov, õde-vend Varenka ja Mihhail Kovalenko (samuti gümnaasiumiõpetaja), külavanem Prokof ja tema samuti vutlaris elav naine Mavra.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Burkin ja Ivan olid väikeses külas jahil, närvide rahustuseks. Nad ööbisid külavanem Prokofi lakas, kelle naine Mavra polnud iial külast eemal käinud ning liikus ainult öösiti. 

Burkin, ametilt gümnaasiumiõpetaja, hakkas rääkima oma kunagisest kolleegist Belikovist, kellel olid kõik ühiskonnareeglid peas ning aina palvetas, et kunagi midagi ei juhtuks! Ta käis ringi nii, et ninaotsagi polnud näha, ja magas väga turvatud väikeses ruumis. Kui keegi midagi reeglitevastast tegi, muutus mees väga ärevaks ning süüdistavaks - ta oli ettevaatlik, umbusklik ning väga vutlarlik (st. talle meeldis elada kestas, üksinda). 

Nende külla kolis aga üks naine Varenka, koos oma vennaga. Ta oli väga ekstravertne ning tänu talle sai Burkin aru, et väikevene naised kas nutavad või naeravad, vahepealset pole. Belkov oleks peaaegu selle naisega isegi abiellunud - kõik tahtsid neid paari panna, kuna mees oli juba kõvasti üle 40 ja nainegi 30. Belkov hakkas ka ise sellele mõtlema, kuid lükkas ettepanekut ettevaatlikkuse tõttu edasi - Kovalenkod pidid olema liiga elavad ja isevärki. Varenka vend ei sallinud Belkovi, nimetas teda “õgib jüsku ämmelgas”. 

Ühel päeval keegi saatis külla laiali joonistuse Varenkast ja Belikovist, allkirjaga “armunud antropos” (kreeka k. 'mees' v. 'inimene'), mehe jaoks aga ei olnud see sünnis ning näinud venda-õde veel jalgratastega sõitmas (pole sobilik daamidele ja gümnaasiumiõpetajatele), otsustas ta neid külastada. Varenkat polnud kodus, niisiis rääkis Belikov naise vennale, et tema pole selle joonistusega kuidagimoodi seotud ning ühtlasi ei tohiks nad jalgratastega liigelda. Vend vihastas sellise elunuhkiva jutu peale ning lükkas (kogemata) mehe trepist alla. Ta jäi terveks, kuid sai naeruvääristatud Varenka ning tema sõbrannade poolt, kes just siis uksest sisse astusid ning naerma hakkasid.

Belikov jäi kuuks ajaks voodisse ning suri siis. Matusepäev oli vihmane, kuid Belikov oligi täitnud oma elueesmärgi - lõpuks igaveseks vutlarisse saanud. Tuttavad kandsid kalosse ning hoidsid vihmavarje nagu Belikovgi eluajal. Nad ei näidanud välja, kui õnnelikud nad surma üle olid - aga vutlaris inimesed ju kuskile ei kao, neid on veel ning seega läks inimeste elu edasi ikka samamoodi.

Burkin ja Ivan aga leidsid, et tegelikult elavad kõik inimesed vutlaris - näed, kuidas sulle valetatakse, talud, et sind talumise pärast lollpeaks nimetatakse, kannatad alandusi ning ka ise valetad, naeratad, et saada süüa, soe tuba ning töökoht. 

Minu arvamus: Väga huvitav lugu, mõneti isegi samastun sellega. Tore mõte, nõustun Burkini ja Ivani mõttega novelli lõpus, et tegelikult me elame ikkagi kõik vutlaris rohkemal või vähemal määral. Need, kes ei taha seda teha, peaksid ühiskonnareegleid täielikult eirama ning olema oma loomu moodi - ekstraverdid ja puha. Mulle Tšehhovi novellid meeldivad. 

"Päike on ju samuti täht" (Nicola Yoon, 2016)

Pealkiri: "Päike on ju samuti täht" / "The Sun Is Also A Star"

Autor: Nicola Yoon (s. Jamaica-Ameerika autor - kasvas üles Jamaical ning Brooklynis, New Yorgis. Hetkel elab Los Angeleses, Californias. Ta on lootusetu romantik, "hiline õitseja", jätab alles kõik tühjad pastakad)

Lehekülgede arv: 315

Tegelased: Natasha Kingsley, Daniel Jae Ho Bae, Natasha vanemad Patricia ja Samuel Kingsley, vend Peter Kingsley, Danieli vanemad, vend Charles Jae Von Bae/Charlie, advokaat Jeremy.

Võitnud Michael L. Printzi aumedali, mis antakse igal aastal parimale noorteromaanile.

Päikese Kirjastus, 2018

Kokkuvõte: Raamat räägib ühe päeva jooksul Jamaica immigrandi Natasha ja korealasest Danieli loo. Natasha isa, omas mullis elav suurepärane, kuid edutu näitleja, lobises purjuspäi etenduselt tulles politseinikule välja, et tema ja tema pere on immigrandid. Neile anti korraldus riigist minema kolida, kuid Natasha ei andnud alla.

Kolimispäeva hommikul pidi tüdruk kohtuma immigrantide nõustajaga, kes suunas ta advokaat Jeremy juurde. Kuna tal oli kohtumiseni aega, plaanis ta minna oma lemmikusse plaadipoodi. Ta kohtas teel sinna Danieli, kes oli teda juba eelnevalt jälginud ning päästis tüdruku nüüd autoõnnetusest.

Nad lähevad kohvikusse ning räägivad. Luule- ja luuletamishuviline unistaja Daniel räägib tüdrukule oma plaanist Natasha endasse päevaga armuma panna. Tüdruk vaid naerab selle üle. Siis on aeg Natashal minna advokaadi juurde, kuid mees sattus autoõnnetusse ning aeg lükatakse edasi. Nad lähevad Danieliga ühte asiaatide restorani sööma ning karaoket laulma, kusjuures seal juhtub nii mõndagi.

Nad kohtuvad ka Danieli venna ning isaga, kes käituvad Natashaga inetult, eriti vend Charlie. Peale seda lähevad armastajad eluliste küsimuste pärast tülli ning Natasha külastab kõigepealt oma lemmikmuuseumi ning seejärel advokaati, kes seab tüdruku lootused väga kõrgeks. Natasha tahab sellest kohe kellelegi rääkida ning mõtleb otsemaid Danieli peale.

Daniel, kes valmistub Yale'i sisseastumiseks advokaadile dokumente viima (mis lükkus samuti hommikul edasi) ja vahepeal oma vennaga "karvupidi" kokku läinud on, hakkab samuti Natashat otsima, nad kogevad teel üsna sarnaseid hetki. Natasha läheb aga Danieli vanemate poodi, kust leiab vaid Charlie, kes pika jutu peale annab tüdrukule venna numbri. Nad saavad kokku ning aru saades, et maja, kus nende kokkusaamised (ülikooli astumiseks ja väljasaatmisest vabanemiseks) täna toimuma pidid, on samad.

Nad naudivad hoone katusel vaadet, mõeldes oma helgele tulevikule, kuna suure ülekaaluga Natasha ei pea täna Jamaicale lendama. Kui tuleb aeg Danielil advokaadi juurde minna, näeb ta mehe laual Natasha toimikut, rääkides talle nende loo. Advokaat ütleb, et ta ei suutnud panna kohtunikku Kingsley'de väljasaatmist tagasi lükkama ning pere peab täna Ameerikast lahkuma. (tegelikult ta ei käinudki kohtuniku juures, kuna veetis lõuna oma assistendist armukesega) Daniel murdus ning advokaat tegi talle selgeks, et ta tegelikult ei taha ju Yale'is arstiks õppida, miks ta siis siin on?

Daniel läks tagasi Natasha juurde ning teatas talle uudisest. Talle helistas ka advokaat, kuid tüdruk oli äärmiselt raevus. Nad läksid koos Natasha juurde ning tüdruk klaaris seal oma isaga, kes talle kunagi nii tark ja kallis tundus, suhted ära - ta kogu aeg aina lubas ja lubas, et nende elu läheb paremaks ja ta käib rohkem prooviesinemistel, saades suuri rolle, kuid midagi ei juhtunud. Tol õhtul, kui isa joobes juhtimisega vahele jäi, tahtis Natasha oma imetlusväärsele isale öelda, et ta oli tõesti imeline, kuid kuulis pealt isa vihahoos öeldud lauset emale: ,,Kui teid ei oleks, oleksid kõik mu unistused täide läinud!". 

Isa selgitas, et ei mõelnud seda päriselt ning nad hakkasid lennujaama sõitma. Daniel ja Natasha kahekesi taksos, mõlemad vastamas küsimustele, mis peaks panema Natasha Danielisse armuma. See oli juhtunud, nad avaldasid üksteisele armastust, kuid tüdruk pidi Jamaicale lendama. Nad pidasid küll ühendust, kuid see ei olnud ikkagi see. Kuus aastat pärast kolimist suri Natasha ema (alles siis sai Samuel Kingsley aru, et Patricia oli talle täpselt õige), isa tegeles seal näitlemisega ning Natasha tegeles edasi füüsikaga. Kümme aastat hiljem kohtusid nad Danieliga lennukil.

"Et teha midagi nii lihtsat nagu õunakook, pead sa looma kogu laia ilma."

"Jeremy ja Hannah' lapsed kasvavad üles ja armastavad teisi sel lihtsal ja probleemitul moel nagu inimesed, kes on alati teadnud, kust armastus tuleb, ega karda seda kaotada."
Deus ex machina - jumal masinast ehk ootamatu jõud või sündmus, mis jõuab inimeseni siis, kui ta on juba lootuse kaotanud. 

Minu arvamus: Raamat räägib maailmast, inimsuhetest ning eksisteerimisest üleüldiselt. Kas sa usud ettemääratud saatusesse või determinismi, mille järgi igal teol on tagajärg ning meie eludel on erinevad dimensioonid? See on evolutsiooniline ning arutleb veidi ka elu mõtte üle. Mulle meeldis, kuidas lõpus said kokku ilusa terviku - autor oli kirjutanud loo sisse väikesed lood (mis oli ülimönus) ning need näitasid, et absoluutselt KÕIK on siin maailmas omavahel seotud ning mõjutavad üksteist ühel või teisel moel. Toredad olid "üllatus"lõigud erinevatest teemadest ning maal eksisteerivast, vahepeal ma lausa ootasin, et kui lehekülge keeran, vaatab mulle sealt üks mõnusat lisatarkust täis, esteetiline teadmine.

Rahva Raamat