esmaspäev, 24. oktoober 2016

,,Anne Franki päevik'' (Anne Frank, 1957)

Pealkiri: ,,Anne Franki päevik''
Originaalpealkiri: ,,Das Tagebuch Der Anne Frank''
Autor: Anne Frank
Lehekülgede arv: 282
Eesti Riiklik Kirjastus, 1958

Päeviku tegevus toimub 1942. aasta juunikuust kuni 1944. aasta augustini ning päeviku alguses kirjutab tütarlaps Anne Frank endast, enda elust enne põgenemist ning sellest, kuidas tema saksa-juudi perekond põgenenes hitlerlaste eest Hollandisse ühe kaobalao taga asuvasse peidupaika, mis oli ka tema isa töökoht. Peamiselt kirjutab tüdruk sellest, kuidas nende elu seal oli. Perekonda kuulus kõige noorem tütar Anne, tema õde Margot, nende ema ja isa Pim Frank. 

Peagi asuvad nende juurde peidupaika elama ka perekond van Daanid, Hans ja Petronella ning nende poeg Peeter, kellega tekib neil palju lahkarvamusi. Anne ei saa ka Peetriga läbi ning peamiselt õpitakse väga palju ning üksteisega ei suhelda, kuigi minnakse riidu. Eriti sellepärast, et Annele meeldib teistele inimestele vastu rääkida.

Nende juurde tuli elama ka hambaarst Albert Dussel, kellega samuti tekkisid Annel lahkarvamused, kuna nad pidid ühes toas magama. Veel proovis Dussel ka proua van Daani hambaid parandada, mis ei läinud ka just kõige paremini.

Seal juhtus veel mitmeid olukordi - Anne läks emaga tülli, van Daanid ja Frankid läksid omavahel täitsa tülli, siis said jälle hästi läbi kuid lõpuks said ikkagi kõik hästi läbi, ka Peetrist ja Annest said head sõbrad.

Ühel päeval päevik lõppeb ning nad kõik viidi koonduslaagritesse. Arvatavasti andis nad üles üks peidupaiga üleval töötavatest töölistest. Anne läks koos oma õega samasse laagrisse ning nad surid seal hiljem.

Arvamus raamatust: Alguses tundus see raamat veidi igav aga oli tore lugeda ajalugu. Siis kui nad peidus olid, siis läks põnevaks. Ma arvasin, et neil on raskem seal peidus olles saada suhkrut jms aga see ei olnudki tegelikult neile nii raske. Neil oli tutvusi ning nad nälga ei jäänud. Neil oli kõik vajalik olemas ning ma arvan, et nad oleksid ka veel kauem elanud kui keegi ei oleks neid välja andnud. Väga kurb on see, et nad just siis, kui see kõik oli lõppemas, ära viidi. See tundus nagu väljamõeldud lugu, naljakas, et see kõik ka päriselt niimoodi võis olla, et just siis kui lootuskiir oli paistmas, kõik lõppes. 8/10


http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar