Pealkiri: ,,Ervin Abel. Siin ma olen.''
Autor: Kirsti Vainküla
Lehekülgede arv: 208
Menu Kirjastus, 2010
Raamat räägib kuulsaimast Eesti näitlejast, kes sündis Rakveres. Tema hüüdnimedeks olid kooliajal näiteks Aabli-Toddi ja Sibul. Kooliteed alustas ta ka Rakveres kuid keskkooli ei lõpetanud. Ta asus õppima 1949. aastal Moskva teatrikoolis ning kohtus seal oma tulevase abikaasa Astaga.
Ervinile meeldis juua äädikat. Nad kolisid kokku ja varsti sündis neil tütar Tiina. 1953. aastal alustas ta töötamist Tallinna Draamateatris. Seal alustas ta ''Kevade'' Kiire mängimist näitemängudes, kelle tegelaskuju mängimiseks hakkas ta jälgima inimesi, kuni leidis õige karakteri Kuku klubist. Tal oli komme ka teistelt võlgu võtta ning hästi palju isegi võõrastele inimestele välja teha.
Draamateatris armus Ervin Tamarasse, kellega nad 1966. aastal ka kokku kolivad. Samal aastal lahkub ta Draamateatrist, kuigi talle tehakse palju häid pakkumisi, et ta sinna jääks kuid siiski otsustab ta Filharmoonia kasuks, kus töötas oma elu lõpuni. Draamateatris töötas ta kokku 13 aastat. 1966. aastal hakkab ta tegelema estraadiga. Sündis poeg Margus ja Sulev Nõmmikuga tehti palju filme ja telesarju - näiteks ,,Viini postmark'' ja ,,Mehed ei nuta'', mis oli Abeli esimene koostöö Lia Laatsiga. Siis valmis ka ,,Kevade'' film, kus Ervin oma vanuse tõttu Kiirt ei mänginud kuid see-eest küll Kiire papat. Nõmmikuga valmis ka telesari ,,Vaata Kööki!'' ehk ,,Kiek in de Kök'', ,,Noor pensionär'', ,,Suvi'' ning ,,Siin me oleme'', mis alguses sai väga suurt kriitikat, kuid tänapäeval on väga hinnatud Eesti film. 1977. aastal sõlmiti leping ja võtted kestsid juulist septembrini Muhumaal, Koguval, Nuka talus. Filmi algne nimi pidanuks olema ,,Tulen aga jälle''.
Varsti hakkas Ervini tervis halvenema ning nad läksid arstile. Avastati, et tal on maovähk, nagu tema isalgi. Tehti küll operatsioon ja Ervini tervis paranes, valmisid isegi mõned tükid kuid siis tervis halvenes ja 16. märtsil 1984 Ervin suri. Tema partner Nõmmik suri 1992. aastal. Raamatu lõpus räägivad isast Kersti ja Margus Abel ning leiab ka näitleja enda lemmikretseptid ja ütlemised.
Arvamus raamatust: Seda raamatut oli väga põnev lugeda - kirjeldas erinevaid naljakaid juhtumeid ning üldse olid kõik sündmused täpsed kuid mitte nii täpsed, et haigutama ajab, vaid normaalselt ja põnevalt. Kirjeldati ühiseid reise, erinevate filmide tegemist ja isegi tema lapsepõlvest sai sealt päris palju teada. Mulle meeldis väga ka see, et sai üldiselt teada näitlejate elust 20. sajandil, st. kus nad õppisid, kuidas filme tehti, kuidas üldse kogu elu teatris käis... Nüüd olen hakanud lugema Sulev Nõmmiku elulooraamatut, kuid see on veidi teistsugune, seal on kõik võib-olla liiga täpselt kirjutatud. Mulle see raamat väga meeldis! 10/10
Autor: Kirsti Vainküla
Lehekülgede arv: 208
Menu Kirjastus, 2010
Raamat räägib kuulsaimast Eesti näitlejast, kes sündis Rakveres. Tema hüüdnimedeks olid kooliajal näiteks Aabli-Toddi ja Sibul. Kooliteed alustas ta ka Rakveres kuid keskkooli ei lõpetanud. Ta asus õppima 1949. aastal Moskva teatrikoolis ning kohtus seal oma tulevase abikaasa Astaga.
Ervinile meeldis juua äädikat. Nad kolisid kokku ja varsti sündis neil tütar Tiina. 1953. aastal alustas ta töötamist Tallinna Draamateatris. Seal alustas ta ''Kevade'' Kiire mängimist näitemängudes, kelle tegelaskuju mängimiseks hakkas ta jälgima inimesi, kuni leidis õige karakteri Kuku klubist. Tal oli komme ka teistelt võlgu võtta ning hästi palju isegi võõrastele inimestele välja teha.
Draamateatris armus Ervin Tamarasse, kellega nad 1966. aastal ka kokku kolivad. Samal aastal lahkub ta Draamateatrist, kuigi talle tehakse palju häid pakkumisi, et ta sinna jääks kuid siiski otsustab ta Filharmoonia kasuks, kus töötas oma elu lõpuni. Draamateatris töötas ta kokku 13 aastat. 1966. aastal hakkab ta tegelema estraadiga. Sündis poeg Margus ja Sulev Nõmmikuga tehti palju filme ja telesarju - näiteks ,,Viini postmark'' ja ,,Mehed ei nuta'', mis oli Abeli esimene koostöö Lia Laatsiga. Siis valmis ka ,,Kevade'' film, kus Ervin oma vanuse tõttu Kiirt ei mänginud kuid see-eest küll Kiire papat. Nõmmikuga valmis ka telesari ,,Vaata Kööki!'' ehk ,,Kiek in de Kök'', ,,Noor pensionär'', ,,Suvi'' ning ,,Siin me oleme'', mis alguses sai väga suurt kriitikat, kuid tänapäeval on väga hinnatud Eesti film. 1977. aastal sõlmiti leping ja võtted kestsid juulist septembrini Muhumaal, Koguval, Nuka talus. Filmi algne nimi pidanuks olema ,,Tulen aga jälle''.
Varsti hakkas Ervini tervis halvenema ning nad läksid arstile. Avastati, et tal on maovähk, nagu tema isalgi. Tehti küll operatsioon ja Ervini tervis paranes, valmisid isegi mõned tükid kuid siis tervis halvenes ja 16. märtsil 1984 Ervin suri. Tema partner Nõmmik suri 1992. aastal. Raamatu lõpus räägivad isast Kersti ja Margus Abel ning leiab ka näitleja enda lemmikretseptid ja ütlemised.
Arvamus raamatust: Seda raamatut oli väga põnev lugeda - kirjeldas erinevaid naljakaid juhtumeid ning üldse olid kõik sündmused täpsed kuid mitte nii täpsed, et haigutama ajab, vaid normaalselt ja põnevalt. Kirjeldati ühiseid reise, erinevate filmide tegemist ja isegi tema lapsepõlvest sai sealt päris palju teada. Mulle meeldis väga ka see, et sai üldiselt teada näitlejate elust 20. sajandil, st. kus nad õppisid, kuidas filme tehti, kuidas üldse kogu elu teatris käis... Nüüd olen hakanud lugema Sulev Nõmmiku elulooraamatut, kuid see on veidi teistsugune, seal on kõik võib-olla liiga täpselt kirjutatud. Mulle see raamat väga meeldis! 10/10
Pilt: www.ellu.keskraamatukogu.ee
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar