''Elu helged paigad'' (Jennifer Niven, 2015)

Pealkiri: ''Elu helged paigad'' / ''All the Bright Places''
Autor: Jennifer Niven
Lehekülgede arv: 408
Tegelased: Theodore Finch, Violet Markley, Charlie Donahue (Theo sõber), Brenda Shank-Kravitz (Theo sõbranna), Gabe Romero // Roomik, Amanda Monk (Theo kiusajad, Violeti endised sõbrad), Ryan Cross (Violeti eks), Dekka Finch, Kate Finch (Theo õed).
Tänapäev, 2015

Finchil on bipolaarne häire, tingitud koolikiusamisest ning perekonnast, kes eriti ei hooli. Violet kaotas pool aastat tagasi autoõnnetuses oma õe Eleanori ning peale seda ei sõida ta enam autoga ega kirjuta, tunne elust rõõmu. Ning nende lugu algas kellatorni karniisilt, kus nad mõlemad, ühel ajal, tahtsid sooritada enesetappu. Finchil ei olnud see tegelikult otseselt plaanis, ta lihtsalt katsetas, nagu alati siiamaani. Kuid ta päästis tüdruku elu.

Vastutasuks soovis Finch, et tüdruk koos temaga USA geograafias ühistööd teeks. Violetile see väga ei meeldinud, kuid nad hakkasid koos avastama Indianat, nende kodulinna. Igasse kohta jätsid nad midagi maha. Vähehaaval hakkavad nad aru saama, et nad olid üksteise elust puudu - koos unustavad nad kõik muu. Nad käivad iseloodud Ameerika mägedel, Indiana kõrgeima mäe tipus, liikuvates raamatupoodides... Selle ajaga hakkab Violet jälle kirjutama ning autoga sõitma. Finch pani ta rääkima enda tunnetest seoses õnnetusega.

Ühel öösel ei ilmu Violet koju, nad kaotavad ajataju ning Violeti vanemad ei luba neil enam kohtuda. Nad siiski kohtuvad, kuid Finchi elu läheb allamäge. Ta visatakse koolist välja. Violet ei märka tema ägenevat seisundit ning ühel õhtul jõuab Finch lähemale, kui kunagi varem oma elu lõpetamisele. Ta neelab tablette, kuid jookseb siis kohe haiglasse, kus talle tehakse maoloputus. Peale seda läheb ta enesetapu tugikeskusesse, kus kohtab Amandat. Amanda räägib nende kohtumisest Violetile ning Violet hakkab muret tundma. Nad peavad Finchi sünnipäeva, kuid siis tekib nende vahel suur tüli. See on viimane kord, kui nad üksteist näevad. Ainult Violet on mures tema käitumise pärast ning räägib sellest ka oma vanematele, kes võtavad ühendust Finchide koduga. Sõnumid lähevad kõneposti ning neid kuuleb ainult Theodore. Seejärel Finch kaob, kuid mitte keegi tema perest ei tunne temast puudust. ''See on tavaline,'' ütlevad nad. 

Siis hakkab Theodore Violetile saatma müstilisi sõnumeid, millest tüdruk tol hetkel aru ei saa. Mitmeid nädalaid pärast Theo kadumist saadab ta hüvastijätusõnumid oma perele, Charliele, Brendale ja Violetile ning Violet taipab, et nüüd on kõik. Tema vaist juhatab ta Prairietoni Sinise Augu juurde, kus nad Finchiga käisid. Poisi auto, Väike Tõbras, on tee äärde pargitud ning tema riided järve ääres kokku volditud. Violet sukeldub, kuid tulutult ning helistab hädaabisse, kes leiab poisi surnukeha.

Violet leiab Theo saapast nende kaardi ning viies kohas on veel käimata. Ta viib nende reisi lõpuni, kuid taipab, et ka Finch on seda teinud ning igas kohas olles saatnud talle ühe müstilise sõnumi. Viimane koht, mida Violet külastab, on kaardile lisatud ainult Finchi poolt. See on Taylori Palvekabel, mis, tuleb välja, on loodud varjupaigaks väsinud ränduritele, et need saaksid teel peatuda ja puhata. Kabel ehitati tervenemiseks ja autoõnnetuses hukkunute mälestamiseks. Seal leiab ta piibli vahelt valge ümbriku tema adressaadiga. Seal on kolm noodipaberit, kus kirjas laul, mille Theo oma sünnipäeval Violetiga koos nende positiivse sõnadetahvli sõnadest lõi.

''Sinus on kõik värvid üheskoos oma täies erksuses.'' 

''Mind õnnelikuks teed, kui oled minuga, on kindel koht mul sinu naeratuse sees. Mind nägusaks sa teed, kui tunnen, nina võiks mul olla väiksem veidike. Mind eriliseks teed ja taevas teab, et olen olla tahtnud ma see, kes võib sinu juurde jääda pidama. Teed nii, et armastan sind ma, ja see võib olla ülim, mida suudab teha süda sinu sees.. Mind armsaks sina teed, on nõnda armas olla armas sellele, kes ainsana mul elab südames... Mind õnnelikuks teed.. Mind eriliseks teed... Mind armsaks sina teed...''

''Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari.''

''Panen Google'i kinni ja lähen Facebooki lehele. Leian Amanda Monki lehe, sest tema on sõber kõigiga, isegi nendega, kellega ta sõber ei ole, avan tema sõprade nimekirja ja kirjutan otsingukasti ''Violet''.''

Cesare Pavese luule & Virginia Woolf ''Lained''.

See on jällegi selline raamat, kus peategelaseks on meie praeguse ühiskonna mõttes ''friik-poiss'', kellel on meeletu sarkasmiline huumorisoon ning põhjatud mõtted. Autor on Krystal Sutherlandiga väga sarnane, lugesin ''Elu helged paigad'' ja ''Meie keemilised südamed'' üsna järjest läbi - nii palju head lugemist ühe korraga.

Vahepeal, raamatu lõpupoole, kui Finch ja ''Ultraviolett Markey-Antne'' ei saanud kohtuda, kiskus asi suhteliselt depressiivseks ning siis tundsin ma esimest korda, kuidas raamat ülitugevalt mu enda emotsioone ja päeva mõjutas. Lugesin seda kuskil keskpäeval ning umbes kaheks tunniks oli mu tuju üks suur NULL ning mingi imelik kurbus ja viha rõhus.

Mulle meeldis ja andis eeskuju Finchi mõtte- ning tegutsemisviis. Ta otsib ennast, julgeb välja öelda kõik, kui ta seda vajalikuks peab. Violeti vaatenurgast tundub ta kohati müstiline, huvitav - ma ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb, kuigi ma olen lugenud, kuidas ta mõtleb. See oli nunnu, kuidas ta Violetile alguses vihjas oma tunnetest, kuid siis lisas kohe: ''See ei tähenda, et sa mulle meeldiksid.''

Kõik need asjad, mis Violet ja Finch koos ette võtsid - matkamärkmik ja need imelised kohad, kus nad käisid, Smaragdilinn, mõteteseinad... See, et Finchil olid probleemid, ei takistanud teda positiivselt mõtlemast. Talle andsid tihti mõtteainet kaks vastandlikku teemat: ''Kuidas teha enesetappu?'' ning ''Mille nimel elada?''. Lõpuks ta kahjuks ei suutnud enam vesiliivast välja pääseda ning esimesele mõtlemine sai temast võitu.

www.rahvaraamat.ee

''Meie keemilised südamed'' (Krystal Sutherland, 2016)

Pealkiri: ''Meie keemilised südamed'' / ''Our Chemical Hearts''
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017

Lugu räägib Henry Page'ist, veidi eraklikust koolipoisist, kes on juba kaua püüelnud selle poole, et gümnaasiumi lõpuklassis olla kooli ajalehe peatoimetaja. Kõik läheb, nagu plaanitud, kuid sel aastal tuleb nende kooli üks imelik tüdruk. Ta pole ilus, ta riietub nagu poiss, kuid.. temas on midagi erilist. Inglise keele õpetaja valib nemad kooli ajalehe toimetajaks. Grace keeldub alguses, kuid siis suudab Henry ta ümber veenda ning sealt algab nende seiklus.

Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.

Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.

Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.

Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.

''Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahenditeta horisontaaltangot.'' (lk 9)
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.

Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))

www.rahvaraamat.ee

''Halloween'' (Ketlin Priilinn, 2015)

Pealkiri: ''Halloween''
Autor: Ketlin Priilinn
Lehekülgede arv: 238
Tegelased: Susan, tema ema ja isa, tema onu Tarmo, tema vend Rasmus, tema parim sõbranna Marian, tema sõber Brent, Brendi õde Anette.
Tänapäev, 2015

Lugu räägib Susani ja tema pere läbielamistest peale onu Tarmo mõrvamist. Nende elu on läinud allamäge, sest isa hakkas pärast venna kaotust jooma ning kaotas töökoha. Vend Rasmus istub kogu aeg arvutis ning ema on leidnud omale uue ''sõbra''.

Susan hakkab koos tema crushi Brenti ja sõbranna Marianiga seda lugu uurima, sest näib, et politsei ei jõua selle loo tuumani. Loo lõpus hakkab Susan ka politseiga koostööd tegema. Siis on asjaolu aga väga hull, sest kodust põgenes Rasmus.

Tuli välja, et Rasmus peitus enda vanaisa juures, kellega pere ei olnud kunagi väga palju rääkinud, kuna mees jättis oma lapsed Tarmo ja Kristjani (Susani isa) koos nende emaga maha. Vanaisal olid psühhilised häired, kuna kunagi ammu, kui ta oma raamatupoe loomiseks üht tanklat röövis, tappis ta seal kogemata ühe noore poisi. Ta kartis pärast seda kohutavalt vangi minna.

Ühel päeval oli Tarmo läinud temaga lepitust otsima, kuid leidis isa kodust riiulite vahelt ajalehe väljalõiked ammu toimunud mõrvast. Vanaisa hirm vangla ees oli nii suur, et tema tappiski oma poja. Sama asi juhtus Rasmusega. Vanaisa sõidutas ta peale seda linnast välja metsa, kus Rasmus pääses, kuid vanaisa lasi ennast maha.

''Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja oma ema küljes rippuja.'' (lk 16)

''Seepeale tõukas Brent Anettet sellise jõuga, et õde kaotas tasakaalu, aga kukkudes haaras ta vennal käest ja nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.'' (lk 50)

Arvamus raamatust: Mulle jäi tunne, et autoril jäi raamatut kirjutades mõtetest puudu. Peategelase mõtted ja üldsegi kogu loo kulg oli üsnagi igav ning ei paelunud eriti. Tegelased tundusid käitumise poolest suuremad, kui tegelikult, kuid raamat ise tundus küll päris noor ja toores. Kui nii võib öelda. Minu jaoks raamat ei kruvinud väga.

www.rahvaraamat.ee

''Tapjainstinkt'' (S. E. Green, 2014)

Pealkiri: ''Tapjainstinkt'' / ''Killer Instinct''
Autor: S.E. Green e. Shannon Greenland (Ameerika Ühendriigid)
Lehekülgede arv: 203
Tegelased: Lane/Maskeeritud Päästja, Timukas, Lane'i detektiivist ema, vend Justin, kasuisa Victor, kasuõde Daisy, sõbranna Reggie, Zach Daniel Issa, Belinda (Zachi ekspruut), Dr. Mike Issa.
Helios, 2014

Raamat räägib Lane'ist, kes huvitub mõrvadest. Talle meeldib neid uurida ning enesekaitseks õpib ta võistluskunsti nimega aikido. Et aga oma annet ära kasutada, hakkab ta kätte maksma neile, kes jäävad oma kuritegude eest karistamata. Ta näitas koha kätte näiteks mehele hüüdnimega Nirk, kes naisi vägistas ning ka loomapiinaljale Marcole. Meedias hakatakse teda kutsuma Maskeeritud Päästjaks.

Siis aga ilmub jälle välja sarimõrvar, kes iga ühe-paari aasta tagant septembrikuus tapab kindlat tüüpi naise. Teda nimetatakse Timukaks.

Lane hakkab seda juhtumit uurima, samal ajal oma FBIs töötava ema järel nuhkides ning sõbranna Reggie käest tema häkkimisoskuseid abiks paludes. Ükshaaval ilmuvad välja selleaastase ohvri kehaosad ning samal ajal antakse Lane'ile kõigest vihjeid.

Kõiges selles segaduses saab ta veel teada, et tema ema on kogu see aeg talle valetanud, koos kasuisa Victoriga. Tema pärisisa Seth oli tegelikult elus, kuid suri käärsoolevähki ning üks tema majadest, kus toimus ammune mõrv, mis mõjutas Lane'i psühhikat seda pealt nähes, on seal toimunud. Tal on tegelikult onu, keda arvatakse olevat Timukas. Ta ei saa enam kedagi usaldada.

Kui kõik kehaosad on leitud ning selleaastase naise saab matta, saadetakse talle matusepäeval video pantvangis olevast Zachist, kes Lane'ile viimasel ajal kalliks on saanud. Ta uurib välja, et Zachi hoitakse tema lapsepõlvekodus ning ta läheb sinna. Tema suureks üllatuseks ja pettumuseks on Timukas tema enda ema, kes tegutses koos tema isa Sethiga. Nad mõtlesid Lane'i onu eksituseks välja ning kui Seth suri, pidi Lane'i ema omale uue partneri saama, kellele samuti meeldib tappa. Lane ei suutnud seda uskuda ning pannes ema arvama, et ta tahab ka Zachi tappa, lõi ta hoopis oma emal pea maha, samamoodi nagu tema igal aastal seda teinud oli.

Tema ema arvatakse ikkagi olevat FBI kangelane ning keegi peale Lane'i ei tea tõde.

''Löök lööb mu tasakaalust välja ja ma koperdan tahapoole. Adrenaliin sööstab verre, täidab mind vihaga ja lükkab mind ettepoole.'' (lk 83)

Arvamus raamatust: Raamat oli väga põnev. Ma ei oleks osanud seda lõppu üldse oodata - arvasin pigem, et Timukas on Victor, Dr. Issa või siis Belinda. Ilmselt olidki need mõned veidrad kohad nende tegelastega sinna sisse pandud jälgede segamiseks. Lugu on väga hästi läbi mõeldud ning igas peatükis võib sul lõpust hoopis teine pilt tekkida. Aga terviku paned kokku alles siis, kui Timuka nimi on välja öeldud. Ning see jahmatas.

www.helios.ee

''Lucas'' (Kevin Brooks, 2003)

Pealkiri: ''Lucas''
Autor: Kevin Brooks (Inglismaa, 1959)
Lehekülgede arv: 320
Tegelased: Caitlin (Cait) McCann - peategelane, Lucas - salapärane poiss, John McCann - Caiti isa, Dominic (Dom) McCann - peategelase vend, Deefer - koer, Simon Reed - Caiti sõber, Bill Gray - Caiti parim sõber, Jamie Tait, Angel Dean, Sara Toms - Jamie tüdruk, Lee Brendell, Ellen & Kylie Coombe.
AS Bit, 2007

Kogu see saladusi täis lugu juhtus Caiti väikesel kodusaarel, ühel põnevust täis, kuid samas kurval suvel ning Caitlini kirjanikust isa palus tal tüdruku südame leevenduseks kirjutada endale selle suve sündmustest lugu. 

Suve alguses tuleb Caiti vend Dom ülikoolist, kuid ta on täielikult muutunud. Terve tee mõtleb Cait sellele, mis temaga valesti on. Siis näevad nad üht poissi tee ääres kõndimas, kes tundub Caitile väga eriline. 

Ühel õhtul, kui Cait oma koeraga rannal jalutab, kohtab ta Jamiet, kuid ajab ta alguses ajab ta sassi poisiga tee äärest. Jamie hakkab Caiti ahistama, kuid tänu oma koerale Deeferile ta pääseb. Caitile Jamie ei meeldi, esiteks tema käitumise pärast. Pealegi on tal kihlatu - Sara Toms.

Ühel päeval kohtab Cait rannal teeäärset poissi, kel nimeks Lucas. Cait kutsus ta saareregatile. Nii unustas Cait, et pidi kohtuma oma sõbra Simoniga, kellega koos käivad nad loodusringis ning mille raames korraldatakse igasugu üritusi, käiakse saarel erinevatel festivalidel. 

Caiti tuju oli sel ajal tegelikult väga nullis - tema parim sõbranna Bill käis läbi saare peoloomade Jamie, Angeli, Sara, Dominici ja Leega. Tema isa muutus peale ema surma 10 aastat tagasi veidi joogilembeliseks, seega on ta ka tema tervise pärast mures. Ta on mures Domi pärast ning ka Lucase pärast. Suve alguses läks ta Billiga linna ning nende kamp oli Lucast kividega visanud, nimetades teda hulguseks. Caitile rääkis Lucas, et ta ei olnud näinud sel korral Angeli nägu (Lucasel esinevad teatud võimed) ning tüdruku pärast peaks mures olema. Samuti ka Dominici, sest ta liigub vales seltskonnas. 

Regatil hakkas üks tüdruk Kylie uppuma ning Lucas päästis ta ära, kuid tüdruku ema Ellen arvas, et Lucas on pervert ning esitas tema kohta kaebuse. Kui Lucas ära jooksis, läks Cait talle järele ning nad läksid onni, kus Lucas elas. Seal oli sammal rohelisem ning vesi sinisem, kus kusagil mujal. Kuna Jamiele ja Angelile Lucas ei meeldinud, siis esitas Angel politseile süüdistuse vägistamises Lucase kirjeldusega. Lucast hakati vihkama ning olukord kiskus hulluks. Lee ja Jamie plaanisid Lucase peksmist, kaasates sinna Dominici. Cait kuulis nende plaani pealt ning läks seda takistama. Dominic peksti läbi, kui ta oma õde Jamie vägistamise eest kaitsta tahtis, kuid õnneks jõudis Lucas õigel ajal ning peksis Jamie ja Lee õudsat moodi läbi.

Cait palus, et Lucas jääks saarele kuni saarel toimuva festivalini, kuid sel ajal leiti punkrist ühe tüdruku surnukeha. See oli Angel. Cait oli teda näinud koos Jamiega ning ta arvas kohe, et seda tegi Jamie. Siis läks kõik pööraseks. Kõik arvasid, et seda tegi Lucas ning teda hakati otsima. Vihma sadas ning saarelt ei olnud enam peagi autodega ega jalgsi väljapääsu.

Lucas läks McCannide majja ning terve saare mässumeelsed elanikud järgnesid sinna. Lucas ja Cait peitsid ennast pööningul, kuid siis otsustas Lucas ümber ning põgenes majast, jättes neile enda tunnistused toimunust ning puunikerdise näo kujuga. Ta jooksis mässajate eest ära ning ka McCannide pere jooksis talle järgi, küll teise kavatsusega. Lucas põgenes ranna äärde ning hüppas siis mudamülkasse, kuhu ta täielikult vajus - otse Caiti silme all. Ta sooritas enesetapu ning Cait oli sellepärast pikka aega kurb.

''Kas see nii peabki olema? Nagu Ameerika mäed? Nagu oleksid kõik emotsioonid surutud ühte minutisse? Nagu taevas ja põrgu, magus ja hapu, valgus ja pimedus...? Nagu arukaotus?'' (lk 112)

''Üks asi, mis mulle raamatu- ja filmitegelaste juures veider tundub, on tõik, et neil pole kunagi tarvis tualetti minna. Te näete neid tegemas igasugu asju - armumas, kaklemas, autot juhtimas, söömas, viskit joomas, suitsetamas, seksimas, triipu tõmbamas - kuid ainsad korrad, kui te neid WC-s näete, on siis, kui neil on vaja kellegi eest WC akna kaudu põgeneda, või näiteks siis, kui neid läbi pekstakse või pussitatakse või midagi sellist. Te ei kuule kunagi kedagi ütlemas: ,,Vabandage, ma pean pissile minema. '' Või kui ka kuulete, siis teate, et tegelikult ei lähe nad pissile - nad lähevad aknast välja ronima või peksa või nuga saama või nii. Ma tean, et see pole tähtis, kuid see tundub lihtsalt ebaloomulik, et midagi nii põhilist, nii eluolulist, hädavajalikku on peaaegu täiesti tähelepanuta jäetud. Ma ei ütle, et ma tahaksin näha näitlejaid filmides iga kümne minuti tagant vetsu minemas - asi on lihtsalt selles, et kui ma vaatan filmi või loen raamatut, ei suuda ma mõnikord tõrjuda mõtet, kas see-või-see ei tahaks ka pissile minna. Olen vaadanud Leonardo DiCapriot uppuvas laevas ringi tormamas või Russell Crowe'd mõõgavõitlust pidamas ning leidnud end äkki mõtlemas, et nad pole terve igaviku pissil käinud, nad peaksid lõhki minema.'' 

Arvamus raamatust: Ma tahaksin uskuda, et Lucas on ikkagi elus, sest tal olid erilised võimed. Minu raamat lõpeb nii, kuigi ta ei olnud ühest nendest raamatutest, mis lõpeb imeliku koha peal. See oli imeline raamat - saare kirjeldust ei olnud üldse igav lugeda ning Lucase ja Caiti suhtes oli midagi erinevat sellest, mis on teistes noorteraamatutes. Ma ei tea, millest see tulenes. Äkki ei olnud tunded piisavalt vastastikused, kuid Caitile Lucas küll meeldis. Alguses tunduski see raamat nagu noorteraamat, kuid natukene enne lõppu muutus ta korraks lasteraamatuks (meenutas ''Kärbeste jumalat'' ning ''Pal tänava poisse'') ning siis jälle noortekaks. Vahepeal leidsin sarnasusi ka ''Videviku Saagaga''.

www.rahvaraamat.ee

LUGEMISPÄEVIK 8. KLASSIS

Raamatute arv kokku: 12 + 2 näidendit ''Säärane mulk'' ja ''Libahunt'' (eelmine aasta: 6 + 1)
Lehekülgede arv kokku: 2 595 (eelmine aasta: 1 987)

Lubasin sellel õppeaastal lugeda vähemalt 20 raamatut. Mäletan, et ei seadnud oma lubadusi liiga kõrgeks, kuid olen ikkagi oma tulemusega rahul. Kõige meeldejäävamad raamatud olid ''Jaanimardika tee'', ''Koopia'' ja ''Loomade farm''.

Sellest postitusest edasi kirjutan juba 9. klassi lugemisarvestusse minevaid raamatuid.

''Kärbeste jumal'' (William Golding, 1954)

Pealkiri: ''Kärbeste jumal'' / ''Lord of the Flies''
Autor: William Golding (Inglismaa, 1911)
Lehekülgede arv: 248
Tegelased: Ralph, Põssa, Jack, Roger, Simon & co (teised poisid)

Lugu räägib kambast poistest, kes lennuõnnetuse käigus kukuvad üksikule saarele. Alguses leiavad Ralph ja Põssa veest ühe merekarbi, mis teeb ulmelist häält. Seeläbi tulevad kohale ka kõik teised poisid. Ralph valitakse nende pealikuks. Muidu on ta väga tore ja mõistlik, kuid Põssat, kes on ülekaaluline, ta kiusab.

Siis aga kohtuvad nad ka Jackiga, kes on teise poistekamba pealik. Talle meeldib küttida ning ta on metssigade peal väljas. Samas, kui Ralph on mõistlik ning mõtleb kõigele - kuidas saada saarelt ära, süüa ning kus magada.

Kuna Ralph oli nüüd kõigi pealik ning poisse oli palju, peeti koosolekuid, kus rääkida said ainult need, kes hoidsid merikarpi. 

Kord pandi Jacki meeskond tuld valvama, et keegi neid märkaks, kui laev mööda sõidab. Nemad aga läksid jahile ning lõke kustus. Kusjuures, laev sõitis just siis saarest mööda. Selle peale oli Ralph väga pahane ning poisid läksid hullusti tülli. 

Poiste kujutlusvõime lõi saarele ka ''koletise'', mis tõi palju lärmi. Jack tahtis teda kohe kinni püüda, kuid Ralph mitte. Ühel öösel juhtub seal aga jälle lennuõnnetus ning piloot sai surma ning maandus puu otsas. Seda aga paar poissi öösel nägid ning läksid teisi hoiatama. Seda nägid Ralph, Jack ja Simon ning nüüd oli kindel, et ''koletis'' on olemas.

Jack tahab Ralphi asemel pealikuks saada, kuid see ei õnnestu. Ta läheb minema ning üks poistest, Roger, läheb talle järgi. Ka kõik teised lähevad tasapisi, kuna neile lubatakse sealiha.

Ralphi salgast läheb Simon aga üksinda metsa ning satub Jacki salga söömapeole, kus tapetud seapea on vardas. Selle ümber tiirutavad kärbsed ning poiss nimetab seda ''kärbeste jumalaks''. Poiss räägib temaga juttu ning ''jumal'' räägib, et koletist ei ole tegelikult olemas. Ta saab aru, et puu otsas on hoopis surnud lendur ning jookseb seda teistele teatama, kuid siis surmab Jacki salk Simoni koletise pähe.

Ralphi salka oli inimesi jäänud väga vähe ning Jacki salk varastas neilt tule tegemiseks Põssa prillid. Nad läksid neid tagasi küsima, kuid Jack võttis kaks poissi vangi. Põssa undas merekarbiga abi kutsumiseks mäe otsas, kuid siis viskas Jack teda kiviga ning ta kukkus alla ja sai surma. Ralph põgenes ning öösel ütlesid vangis olevad poisid, et Ralphi plaanitakse järgmisel päeval tappa.

Ralph tahetakse välja suitsetada ning ta peitub metsas ja jookseb kogu kamba eest, kuid siis ei ole tal enam pääsu, sest kogu mets on tules. Ta jõuab rannale, kus ta jookseb ühele ohvitserile otsa. Nad pääsevad saarelt.

Arvamus raamatust: Raamat oli väga sõjakas, lausa hirmutav. Õudne mõelda, et väikesed lapsed võivad selliseid asju korda saata - üksteist tappa jne. See toob selgema pildi sellest, et elu enne meie , ja isegi meie vanemate generatsiooni, oli ikka täiesti teistsugune. 

www.rahvaraamat.ee