Minu Kennedy (Stig Rästa, 2015)

Pealkiri: ,,Minu Kennedy''
Autor: Stig Rästa
Lehekülgede arv: 205
Rasta Meedia OÜ, 2015

Raamatus räägib Stig oma elust kuni tänaseni. Näiteks lasteaiast, sõpradega hängimisest, alkoholi ja narkootikumide tarbimisest, Rock Hoteli transaks olemisest, bängitegemisest, terviseprobleemidest, Eurovisioonist ja palverännakust Hispaanias. 

Arvamus raamatust: Selles raamatus on kõige rohkem roppe sõnu nendest raamatutest mida lugenud olen. See oli veidi tavatu aga muidu väga lahe! Mulle see raamat meeldis. Minu arust on ta väga tubli, et ta sellise raamatu avaldas ja nii avameelselt oma tervisest jne rääkis. Jällegi oli vägev lugeda põnevaid lugusid, mida oli siin raamatus palju. Eriti sain naerda raamatu lõpus, kus Stig rääkis palverännakust Hispaanias. Kindlasti on see ka väga õpetlik narkootiliste ainete suhtes, et mis võivad olla tagajärjed. Raamat on meelitanud ennast lugema väga palju lugejaid ning ma arvan, et see on lugemist ja ostmist väga väärt! Soovitan seda lugeda. Tema raamat on minu esimene elulooraamat ja isegi koos autogrammiga! 10/10

Pilt võetud: www.rahvaraamat.ee

Ervin Abel. Siin ma olen. (Kirsti Vainküla, 2010)

Pealkiri: ,,Ervin Abel. Siin ma olen.''
Autor: Kirsti Vainküla
Lehekülgede arv: 208
Menu Kirjastus, 2010

Raamat räägib kuulsaimast Eesti näitlejast, kes sündis Rakveres. Tema hüüdnimedeks olid kooliajal näiteks Aabli-Toddi ja Sibul. Kooliteed alustas ta ka Rakveres kuid keskkooli ei lõpetanud. Ta asus õppima 1949. aastal Moskva teatrikoolis ning kohtus seal oma tulevase abikaasa Astaga. 
Ervinile meeldis juua äädikat. Nad kolisid kokku ja varsti sündis neil tütar Tiina. 1953. aastal alustas ta töötamist Tallinna Draamateatris. Seal alustas ta ''Kevade'' Kiire mängimist näitemängudes, kelle tegelaskuju mängimiseks hakkas ta jälgima inimesi, kuni leidis õige karakteri Kuku klubist. Tal oli komme ka teistelt võlgu võtta ning hästi palju isegi võõrastele inimestele välja teha. 
Draamateatris armus Ervin Tamarasse, kellega nad 1966. aastal ka kokku kolivad. Samal aastal lahkub ta Draamateatrist, kuigi talle tehakse palju häid pakkumisi, et ta sinna jääks kuid siiski otsustab ta Filharmoonia kasuks, kus töötas oma elu lõpuni. Draamateatris töötas ta kokku 13 aastat. 1966. aastal hakkab ta tegelema estraadiga. Sündis poeg Margus ja Sulev Nõmmikuga tehti palju filme ja telesarju - näiteks ,,Viini postmark'' ja ,,Mehed ei nuta'', mis oli Abeli esimene koostöö Lia Laatsiga. Siis valmis ka ,,Kevade'' film, kus Ervin oma vanuse tõttu Kiirt ei mänginud kuid see-eest küll Kiire papat. Nõmmikuga valmis ka telesari ,,Vaata Kööki!'' ehk ,,Kiek in de Kök'', ,,Noor pensionär'', ,,Suvi'' ning ,,Siin me oleme'', mis alguses sai väga suurt kriitikat, kuid tänapäeval on väga hinnatud Eesti film. 1977. aastal sõlmiti leping ja võtted kestsid juulist septembrini Muhumaal, Koguval, Nuka talus. Filmi algne nimi pidanuks olema ,,Tulen aga jälle''. 
Varsti hakkas Ervini tervis halvenema ning nad läksid arstile. Avastati, et tal on maovähk, nagu tema isalgi. Tehti küll operatsioon ja Ervini tervis paranes, valmisid isegi mõned tükid kuid siis tervis halvenes ja 16. märtsil 1984 Ervin suri. Tema partner Nõmmik suri 1992. aastal. Raamatu lõpus räägivad isast Kersti ja Margus Abel ning leiab ka näitleja enda lemmikretseptid ja ütlemised.

Arvamus raamatust: Seda raamatut oli väga põnev lugeda - kirjeldas erinevaid naljakaid juhtumeid ning üldse olid kõik sündmused täpsed kuid mitte nii täpsed, et haigutama ajab, vaid normaalselt ja põnevalt. Kirjeldati ühiseid reise, erinevate filmide tegemist ja isegi tema lapsepõlvest sai sealt päris palju teada. Mulle meeldis väga ka see, et sai üldiselt teada näitlejate elust 20. sajandil, st. kus nad õppisid, kuidas filme tehti, kuidas üldse kogu elu teatris käis... Nüüd olen hakanud lugema Sulev Nõmmiku elulooraamatut, kuid see on veidi teistsugune, seal on kõik võib-olla liiga täpselt kirjutatud. Mulle see raamat väga meeldis! 10/10 

Pilt: www.ellu.keskraamatukogu.ee

Printsessi päevikud II - Printsess avalikkuses (Meg Cabot, 2001)

Pealkiri: Printsessi päevikud II - Printsess avalikkuses.
Originaalpealkiri: The Princess Diaries, Volume II - Princess in the Spotlight
Autor: Meg Cabot
Tõlkija: Mari Kelve
Lehekülgede arv: 213
Varrak, 2002

Mia sai teada, et tema ema Helen on rase nin hakkab seega tühjendama külmkappi kõigest ebavajalikust ning ebatervislikust, mida ta ema sööb, sest ta ise on ju taimetoitlane. Kuid samal ajal planeerib Grandmere Miale intervjuud Beverlyga Bellavere'iga(?), Ameerika kuulsaima intervjueerijaga. Kuid Mia ütleb salvestusel asju, mida ta üldse ei peaks ütlema. Näiteks seda, et ta ema on rase, nende kooli õpetaja Hill käib tunni ajal õpetajate toas ja jätab klassi terveks tunniks üks, lisaks ütleb ta, et Mia ja tema sõbrad on nohikud, kes ei suhtle kisakooritüdrukute ja spordipoistega. 

Intervjuu avaldub ja Miale hakkab telefonikõnesid tulema hordide viisi. Ta läheb oma sõbrannade Lilly ja Shameekaga tülli (eelkõige Lillyga). Lillyle ei meeldinud, et Mia neid nohikuteks märgistas ja ei öelnud talle, et BEVERLY teda jntervjueeris. Shameeka isa aga tahtis Shameekat Hilli pärast teise kooli panna. Ainult Tina Hakim Baba oli õnnelik, et Mia teda intervjuus mainis. 

Kuid Mia on õnnelik, et keegi salajane on talle hakanud e-kirju saatma, kuid pahane on ta sellepärast, et isik ei ütle, kes ta on kuigi Mia loodab, et see on Lilly vend Michael. 

Hr. Gianini teeb Helenile abieluettepaneku ning Grandmere hakkab planeerima pulmi 300 GRANDMERE tuttavaga, kellest Helen ja Gianini tunnevad vaid 4-5 inimest. Grandmere planeerib pulmi Halloweeni peale, millal ka Gianini ja Helen tahtsid oma pulmi pidada aga ainult raekojas ja lähedaste inimestega. Mia on mures ka sellepärast, et ta ei saa Halloweenil minna sõpradega vaatama Rocky-Horrorit. Aga ta nii väga tahtis minna, sest teda kutsus Michael!!

Pulmapeo alguses ütles Mia paps, et pruut ja peigmees pidid lahkuma ja pulmad jäävad sel päeval ära, kuid kõik siiski sõid ja tantsisid koos. Helen helistas Miale ja ütles, et nad sõitsid Gianiniga Mehhikosse ja abiellusid seal. Lähedastega teevad nad väikese peo siis, kui nad on koju jõudnud. Mia läks Rocky-Horrorit vaatama koos oma James Bondiks riietunud ihukaitsja Larsiga. Kinos istus Mia Michaeli ja Kenny vahel, kes mõlemad teda filmi ajal vahepeal vaatasid. Hiljem õhtusöögil sai Mia teada, et kirjad oli saatnud Kenny. Ning ta kutsus Mia välja. Kui nad hakkasid tagasi limusiini minema, ütles Michael Miale, et ta näeb oma kostüümis (roosa pruutneitsi kleit, sau, kroon) väga hea välja. Mia oli selle üle õnnelik kuid Kennyga pidi ta siiski välja minema... Kahjuks...

Arvamus raamatust: See osa meeldis mulle rohkem kui eelmine. Juba alguses hakkasid toimuma põnevad ning üllatavad asjad. Üldse kõik toimuv on väga geniaalne ning see on raamat, kust ma olen kõige rohkem uusi teadmisi saanud. Veel meeldib see raamat mulle sellepärast, et peamine tegevus toimub Manhattanil! 

Printsessi päevikud I (Meg Cabot, 2000)

Pealkiri: Printsessi päevikud

Autor: Meg Cabot

Tõlkija: Piret Orav

Lehekülgede arv: 235

Varrak, 2002

Mia Thermopolis elab ühes Manhattani pööningukorteris koos ema Heleni ja kassi Paksu Louiega. Talle meeldib pidada päevikut ning see on temaga igal pool kaasas, sest ta ema andis talle idee, et ta võiks oma mõtted ja tunded paberile kirjutada, kui Mia neid oma emaga jagada ei taha... Kuid nüüd on tema peamine mure see, et tema ema käib Mia algebraõpetaja Frank Gianiniga, mis on tema jaoks väga nõme.
Mia käib oma parima sõbranna Lilly juures külas kuid talle oma murest ei räägi. Samuti ei räägi ta Lillyle uudist, mille ta ka ise hiljuti teada sai, et ta on Genovia printsess ning ka troonipärija, kuna haiguse tõttu ei saa tema paps, Genovia vürst, enam lapsi. Mia oli šokeeritud ning solvunud oma isa Phillipe ning ema peale, et nad seda varem ei rääkinud. Siis tuleb mängu ka Mia vanaema Grandmerè, kes on nii vastik, et Mia arvab kõiki inimesi kartvat tema kuninglikust soost vanaema. Ka Miale on Grandmerè ebameeldiv. Eriti sellepärast kuna Grandmerè tahtis Miale peale tunde (ja peale algebra järeleaitamistundi) printsessi tunde anda. Miale see kõik üldse ei meeldinud ja ta oli oma pere peale veel vihasem. Siiski said Mia ja tema isa kaubale, et Mia hakkab käima printsessitundides, kui tema paps annetab Greenpeace'ile iga kuu 100 dollarit.
Järjekordses printsessitunnis viis Grandmerè Mia šhoppama. Nad käisid igasugustes poodides, kaasaarvatud Chanel ja D&G kuid lõpuks külastasid nad juuksurit, kes Mia kolmnurksed juuksed tegi veidigi normaalsemaks. Lühikeseks ja blondiks. Lõppude lõpuks läks ta ka Lillyga tülli, sest Mia ei läinud tema teleseriaali ühe episoodi salvestamisele, mis neil plaanis oli ja et Mia lasi omale uue soengu lõigata, ilma, et ta oleks seda Lillyga arutanud.
Siis rääkis Mia internetis Lilly venna Michaeliga, kellesse ta on armunud. Mia ütles Michaelile, et tema ema ja algebraõpetaja käivad kuid kahetses seda kohe peale "saada" nuppu vajutamust. Hommikul teab sellest terve kool, mõtles Mia. Lisaks käib temaga kaasas ihukaitsja Lars. Igal pool! Ja kõik Mia koolist said teada, et ta on Genovia printsess Amelia Mignonette Grimaldi Thermopolis Renaldo.
Siis hakkasid kõik kisakooritüdrukud ja spordipoisid Mia vastu huvi tundma. Isegi Lana Weinberg, kes oli temaga väga vastikult käitunud. Ning Josh Richer kutsus Mia koolipeole. Josh Richer oli Lana poiss-sõber. Kui oli käes peoõhtu, siis oli kooli ümber palju ajakirjanikke ja sagimist. Lars pidi koos Miaga nende seast läbi minema kuid Josh Richer haaras Miast kinni ja nad läksid koos koolimaja ukse ette. Ja seal kõikide fotograafide ees suudles Josh Richer Miat, et saada Teen Magazine kaanele. Mia oli Joshi peale solvunud ja nad läksid tülli. Ülejäänud õhtu tantsis Mia oma sõpradega ja Michael Moscovitziga. Õnneks jäi pilt Joshi ja Mia suudlusest ajakirja kaanele ilmumata, sest mingite maade vahel algas sõda ja see oli iga ajakirja esikaanel.

Arvamus raamatust:
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis tundus mulle, et olen seda lugenud aga kui pikemalt mõtlema hakkasin, siis olen lugenud teisi selle autori raamatuid ja need mõlemad sarjad on väga sarnased. Humoorikad ja räägivad lihtsast elust, kus toimub siiski midagi rabavat. 
Peategelane on jällegi naljaviskaja ja selline pabistaja vms. Mulle see raamat väga meeldis kuid see oligi paha lugu, et ta meenutas mulle seda teist raamatut ja miskipärast see ainukesena häiris mind. 

Arvamus raamatust 10 palli süsteemis: 10/9.5

Harry Potter ja Saladuste Kamber (J.K. Rowling, 2000) TEINE OSA

Pealkiri: ,,Harry Potter ja Saladuste Kamber''
Originaalpealkiri: ,,Harry Potter and the Chamber of Secrets''
Autor: J.K. Rowling
Tõlkija: Krista Kaer
Lehekülgede arv: 300
Varrak, 2000

Harry on viibinud veel ühe piinarikka suve Dursley'de juures ning ootab pikisilmi juba tagasi Sigatüükasse minemist, kuid ühel õhtul, kus Dursley'del oli tähtis õhtusöök onu Vernoni töökaaslastega, ilmus Harry tuppa majahaldjas Dobby, kes hoiatab, et kui Harry tagasi Sigatüükasse lähevad, hakkavad hullud asjad juhtuma. Harry ütles, et ta läheb tingimata tagasi Sigatüükasse ja selle peale läks Dobby alla, Harry tema järel, ning lõhkus tädi Petunia tordi, mida just külalistele pakkuma pidi. Siis sai Harry suure karistuse, ning onu Vernon pani ta tuppa luku taha.
Öösel aga tulid Fred, George ja Ron Weasley'de lendava autoga ning Harry veetis ülejäänud suve nende juures. 
Kui ühel kolmapäeval kooliasju ostma läksid, rändas Harry floopulbriga kogemata ühte poodi, kui hiljem nägi Lucius ja Draco Malfoy'd, kes poemüüale müüsid imelikke asju. Õnneks Harry ära ei eksinud ning hiljem nägi ta Hagridit, kes juhatas Harry Roni, Hermione ja teiste juurde. 
Mõne päeva pärast pidid nad juba King's Crossil olema, et Sigatüüka Ekspressi peale jõuda, kuid kui Harry ja Ron viimastena tahtsid väravast sisse minna, oli miski ees ning nad ei saanudki läbi värava. Seejärel võtsid nad Weasley'de lendava auto ning lendasid rongi järel. Juba üsna Sigatüüka juures maandusid nad Keelatud metsa, kus Peksja Paju nendelt auto ära võttis. 
Nad suundusid kooli poole, kus nad kätte sai Snape, kes ütles, et neid oli mugude poolt nähtud. Järgmisel päeval sai Ron oma emalt kurja huilgaja. 
Tuli välja, et sellel aastal on mustade jõudude vastase kaitse õpetaja prof. Lockhart, kes oli väga uhke enda üle ning eriti millestki muust peale enda tundides ei rääkinud.
Ühel novembripäeval leiavad Harry, Hermonie ja Ron kivistunud kassi Mrs. Norrise ning seina pealt kirja ''Saladuste kamber on avatud. Mugud, hoidke alt!''. Hermonie sai teada, et Saladuste Kambri ehitas Salazar Slytherin, ning ainult Slytherin'i järeltulija saab selles olevat koletist kontrollida. 
Koletis jahib aga mugudest lapsi ning seega on paljud hirmul. 
Hermonie, Harry ja Ron arvavad, et järeltulija on Draco Malfoy ning hakkavad valmistama mitmemahlamöginat, mille valmistamiseks läheb kuu aega. Nende laboriks saab tüdrukute pesuruum, kus elab kummitus Mäuguv Myrtle. 
Ühel lendluudpalli mängul saab Harry kuldse kitu kätte, kuid murrab käeluu. Prof. Lockhart teeb selle 'korda', kuid selle asemel hoopis eemaldab kõik luud Harry käest. Siis läheb Harry haiglatiiba ning on seal ka öösel. Öösel ilmub sinna Dobby, kes oli tegelikult King's Cross'i värava kinni pannud, et Harry ja Ron ei saaks Sigatüükasse sõita. Ta palus, et Harry ära läheks kuid siis paiskus haiglatiiva uks lahti. Sealt tulid Dumbledore, Snape, McGonagall ja proua Pomfey... koos kivistunud Colin Creevey'ga. 
Peale juba kahte kivistunud õpilast otsustavad Lockhart ja Snape korraldada duellitunnid. Malfoy ärritab Harryle kallale mao, kes ründab Justinit kuid siis Harry ütleb, et lõpeta ning madu kuulab Harryt. Tuli välja, et Harry oskab madude keelt ning sellest ajast arvati, et tema on Slytherini pärija. 
Eriti arvati seda veel siis, kui Harry leiti kivistunud Justini ja Peaaegu Peata Nicki juurest.
Jõuludeks jäid Sigatüükasse Hermonie, Harry, Weasleyd ja Malfoy ning tema sõbrad Goyle ja Grabbe. Harry ja Ron moondusid nendeks kuid Hermonie ei saanud kaasa tulla, kuna oli ühe Slytherini õpilase eseme asemel võtnud hoopis kassi karva, nii et ta muutus karvaseks kõrvadega kassiks. Malfoy siiski pärija ei ole, kuid nad said teada, et Saladuste Kamber avati viimati 50 aastat tagasi.
Mõned kuud hiljem leidis Harry tüdrukute pesuruumist tühja päeviku. Kui ta sinna kirjutas, siis sai ta teada, et see on Tom Riddle'i oma ning näitas, et viiskümmend aastat tagasi oli Kambri avanud Hagrid. Ühel päeval oli aga päevik kadunud ning ka raamatukogust infot otsima läinud Hermonie ja üks Ravenclaw'i tüdruk kivistunud. Nad otsustavad siiski Hagridilt küsima minna, kuid enne kui nad seda teevad, Hagrid ning Dumbledore viiakse Azkabani. Enne veel ütleb Hagrid, et ''jälitage ämblikke''. Ämblikud lähevad Keelatud metsa ning seal kohtavad nad Aragogi. Hiiglaslikku ämblikku. Ning seal oli veel hiiglaslikke ämblikke. Nad rääkisid, et Hagrid on süütu ja tüdruk kes 50 aastat tagasi suri, oli surnud tüdrukute pesuruumis. Ämblikud küll tahavad neid süüa, aga kuskilt ilmub Weasley'de auto ning nad pääsevad. Nad jõudsid teadmisele, et tüdruk, kes suri on Mäuguv Myrtle. Siis läksid nad Hermonie't külastama. Harry märkas, et tüdruk hoidis midagi kivistunud käes. Seal oli kirjas hiiglasliku mao Basilisk'i kohta, kes tapab need, kes talle silma vaatavad. Kuid kivistab need, kes vaatavad mao silmadesse läbi millegi. Infot teades, lähevad nad tüdrukute pesuruumi, kus Harry avab ussikeelt rääkides Saladuste Kambri. Nendega on ka prof. Lockhart, kes tahtis Sigatüükast põgeneda, kuna ta oli määratud Saladuste Kambri probleemi kiusuks lahendama. Kuid kui nad on Kambris, varastab Lockhart Ron'i võlukepi ning tahab Harryle ja Ronile peale panna mälukaotusloitsu, kuid kuna Roni võlukepp on katkine, põrkub see tagasi ja tabab Lockharti ennast.
Harry läheb edasi üksi. Kambrist leiab ta sureva Ginny (Roni õde) ja sinna tuleb ka Tom Riddle vaimuna, kes on tegelikult noor Voldemort. Ginny oli tema päevikusse kirjutanud ja käsu peale avanud Saladuste Kambri. Siis kutsub Riddle Basilisk'i ja ütleb talle ussikeeles, et ta tapaks Harry. Kuid siis ilmub eikusagilt Fawkes, Dumbledore'i fööniks ning teeb Basilisk'i pimedaks. Kuid Fawkes tõi kaasa ka Sõõlamiskübara. Harry paneb selle pähe ja selle sisse ilmub Gryffindori mõõk. Ta on juba Basilisk'i tapnud, kuid kui ta langeb, siis riivab tema hiiglaslik kihv Harry kätt ning Harry on määratud surema, kuna mürk on väga mürgine. 
Aga kuna fööniksi pisarad on tugevate raviomadustega, siis nutab Fawkes Harry haavale pisaraid ning Harry saab terveks. Nad kõik- Harry, Ginny, Ron ja Lockhart- lendavad Fawkesist kinni hoides tagasi tüdrukute pesuruumi. Nad kõik kutsutakse Dumbledore kabinetti. Seal ootavad juba Arthur ja Molly Weasley. Siis räägivad nad Dumbledore'ga kahekesi juttu, kuni tuleb Draco Malfoy isa Lucius Malfoy ning Harry teab, et Lucius pani Riddle'i päeviku Ginny raamatu vahele ja siis veel teeb sellist trikki, et Malfoy vabastaks Dobby enda alluvusest. Lõpuks lõppes kõik hästi - eksamid jäeti ära ja Lockhart saadeti mälutaastusesse. Ainus halb asi on, et Harry peab tagasi Dursley'de juurde minema.

Arvamus raamatust: Mulle meeldis see raamat väga, nagu ka teised kaks Harry Potteri raamatut, mida olen lugenud. Kuid kahjuks lähevad need sündmused kõik sassi ja unustan võib-olla mõned ka ära, sest nendes raamatutes juhtub palju. Ja see on tore. See raamat oli parem, kui esimene, sest siin ei läinud kõik nii lihtsalt ja Riddle'i/Basilisk'i ning Potteri vaheline 'võitlus' oli just parajalt pikk ning ei läinud väga segaseks. Mulle meeldis ja jätkan sarja lugemist!

Arvamus raamatust 10 palli süsteemis: 10/10

Pilt võetud: www.varrak.ee

Meil kummitab (Pete Johnson, 1999)

Pealkiri: ,,Meil kummitab''
Originaalpealkiri: ,,We, the haunted''
Autor: Pete Johnson
Tõlkija: Riina Unt
Lehekülgede arv: 152

Caroline (lühemalt Caro) on tüdruk, kellel on parim sõbranna Vicky. Koos käivad nad väljas ning ühel õhtul vanade rokkarite peol kohtub ta Pauliga. Nad on lahutamatud ja väga õnnelikud, kuni Paul suvevaheajaks vanavanemate juurde sõidab ning seal õnnetult paadiga sõites sureb.
Kuid Caro ei usu, et ta surnud on, sest Pauli sõber Dean, kellega Caro eriti hästi läbi ei saanud, rääkis ühel õhtul Carole, Vickyle ja Paulile vaimumaailmast ning nüüd on Caro meelest ainus võimalus Pauliga kontakti otsida vaimumaailmast. 
Seda ta teeb, ning pööningukamber, kus kõik oli ennem nii tore, muutub järsku pimedaks ja niiskeks urkaks, kust on tunda haiguse ja masenduse hõngu. Caro ei käi enam koolis, vaid ainult proovib Pauliga ühendust saata ning see tal ka õnnestub. Peagi on kõik täiesti pöörane ning Paulil ja Vickyl ei jää muud üle, kui Pauli vaim Caro toast ja päris ning vaimumaailma vahel kõikumisest päästa. 
Nad teevad seda, kuigi Caro oli vihastanud, kui Dean talle selle mõtte välja pakkus. Kuid seekord Caro lihtsalt nutab ja on Deanile ning Vickyle tänulik, et nad seda tegid. 
Pööningukamber saab Caro kaksikutest õdede omaks ning elu läheb edasi.

Arvamus raamatust: Raamatus oli palju kirjavigu ning kõik oli raamatus nii lihtne. Järsku sureb keegi ära, siis suurim tagaleinaja räägib surnu vaimuga, ta ei suuda enam vaimust lahti lasta, seega on vihane nende peale, kes saavad aru kuidas asjad on ning ei luba vaimu välja ajada, seega teevad 'abistajad' seda rituaali üksi ning seegi läheb nagu niuhti! Polegi ammu sellist raamatut lugenud ja ma arvan, et vahelduseks oli tegelikult see päris mõnus. Pete Johnson on kirjutanud veel kummituseteemalisi raamatuid. Mulle õudukad meeldivad ja ka teised raamatud lähevad käiku!

Arvamus raamatust 10 palli süsteemis: 10/7

Pilt võetud: www.raamatukoi.ee

Harry Potter ja tarkade kivi (J.K. Rowling, 2000) ESIMENE OSA

Pealkiri: ,,Harry Potter ja tarkade kivi''
Originaalpealkiri: ,,Harry Potter and the Socerer's Stone''
Autor: J.K. Rowling
Tõlkija: Krista Kaer
Lehekülgede arv: 264

Harry, kes on 10 aastat elanud enda kurja onu ja tädi majas, hakkab saama palju imelikke kirju, mida esialgu tema onu Vernon lugeda ei luba. Nad põgenevad kirjade eest kaugele, kuid kirjad nagu jälitaksid neid. Kui nad on viibinud juba ühes hotellis ja nüüd onu Vernon nad tormiga ühte mereäärsesse majja vedas, saabus midagi palju hullemat- see oli Hagrid, Rubeus Hagrid. Hagrid rääkis, et Harry peab nüüd esimesel septembril Sigatüüka kooli minema aga Harry ei teadnud sellest mitte midagi. Hagrid oli hirmus pahane onu Vernoni ja tädi Petunia peale, et nad olid terve selle aja Harryle valetanud. Harry teadis, et tema vanemad surid autoõnnetuses ja ka tema sai oma otsaesisel oleva märgi autoõnnetusest, kuid tegelikult oli see hoopis midagi kurjemat. 
Siis otsustasidki nad järgmisel päeval minna kooli jaoks asju ostma- luuda, katelt, võlukeppi, raamatuid... Onu Vernon seda muidugi ei sallinud aga samas oli ta väga kartlik selle maagia ja võlumise ees. See maailm, kust nad asju käisid ostmas, oli hoopis teine maailm. Harryt tervitasid seal kõik ja jäid imetlema, sest ta oli võlumaailmas kuulus selle poolest, et ta beebina Lord Voldemorti käest pääses. 
Kui neil olid asjad ostetud, pidi Harry tagasi onu Vernoni ja tädi Petunia juurde minema. Hagrid kinkis talle kõigepealt sünnipäevaks ilusa valge öökulli, kelle nimeks sai Hedwig. Onu Vernon ei teinud seekord asjast suurt numbrit ja lubas ta isegi septembri esimesel päeval Platvorm 9 3/4 ära viia. Seal ta seda platvormi aga ei näinud kuigi nägi punapäiselist perekonda, kes tundus, et samuti rääkisid Sigatüükasse minekust. Harry küsis nende abi ning sai teada, et peab minema täpselt läbi seina. Siis jõudsidki nad sinna, kus vaja. 
Rongis sõbrunes ta kiiresti selle perekonna lastega- kõige toredam oli Ron Weasley, kuid ka Fred ja George olid toredad. Nende perekonnast oli prefekt Percy ning veel kaks poega- Bill ning Charlie, kes olid juba kooli lõpetanud ja Ginny, pisike tüdruk, kes ei olnud veel kooli läinudki. 
Harry sai maitsta ka erinevaid maiustusi võlumaailmast, sest tema ema ja isa olid talle jätnud suure hulga võlumaailma raha. Ta jagas kõike ka Roniga. Rongis kohtusid nad ka Neville'i ja Hermonie'ga, kes otsisid Neville'i kärnkonna. 
Koolis toimus sõõlamistseremoonia, kus sõõlamiskübar ütles, kuhu majja keegi laps läheb. Valida oli Gryffindori, Hufflepuffi, Ravenclaw, Slytherini vahel. Harry, Ron, Hermonie, Neville said Gryffindori aga Malfoy, vastik poiss, läks Slytherini, kus õppis ka Must Isand, Lord Voldemort. Koolis sai Harry sisse lendluudpalli võistkonda, sai palju sõpru ja vaenlasi. Kõige parimad sõbrad on Ron ja Hermonie. Nendega juhtub veel mitmeid seike.. näiteks arvavad nad, et Severus Snape on Voldemorti poolel ning tahab kätte saada kooli keldris asuvat Tarkade Kivi. Seega lähevadki kõik kolm kooli keldrisse 'Snape'le' järgi. Kuid sealt leiab Harry eest hoopis professor Quirell'i, kes ütles, et Snape tahtis hoopis teada, mis Quirell'il plaanis. Quirell'i kuklas nägi Harry Voldemorti nägu, kes ütles Harryle, et ta annaks kivi, mis oli justkui imeväel ta taskusse sattunud, Voldemorti kätte. Harry ei andnud ja kui Quirell-Voldemort teda puudutas, sai ta meeletult haiget, nii et Harryl oli võimalus joosta. Kuid tema arm valutas nii hullusti, et ta kaotas teadvuse. Järgmisel hetkel ärkas ta arstiruumis. Seal oli ka Dumbledore, kelle käest Harry küsis igasugu küsimusi. Ta ütles, et Tarkade Kivi on hävitatud ning kui Harry sündis, pani tema ema talle tugeva kaitse peale, et Voldemort Harryt tappa ei saaks. Kooli lõpus Dumbledore annab Gryffindori majale tänu Harry, Roni, Hermonie ja ka Neville vapruse eest 160 punkti ja sellest piisas, et nad võidaksid Slytherini eest Majakarika ära. Siis peavad nad rongiga tagasi koju suvevaheajale sõitma ja Harry peab kahjuks naasma oma vastiku onu ja tädi juurde.

Arvamus raamatust: See esimene raamat oli väga hea ning läks ka jällegi väga kiiresti. Voldemortiga võitlemise koht oli selles raamatus väga lühike nagu ka raamat ise. Esimeses raamatus ei ole nii palju detaile aga see on suhteliselt normaalne. Mulle see raamat meeldis ja jätkan kindlasti teiste osade lugemist. Minust on saanud Potteri-sarjade üks suurtest fännidest!! :)

Arvamus raamatust 10 palli süsteemis: 10/10