''Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola'' (Lydia Koidula, 1861)

Pealkiri: ''Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola''
Autor: Lydia Koidula (Eesti, 1843)
Tegelased: Mäeotsa Peeter, Anne, Maie, Jüts, Erastu Enn, Männiku Märt, Kure Aadu.
Tuli lavale 3. juunil 1871. aastal, ilmus trükis 1872. Esialgne variant sellest näidendist valmis ilmselt 1861. a. “ Perno Postimehes” avaldatud tangumüümisloo järgi. (Säärane mulk)

Lugu räägib Maiest, keda jahivad kaks külameest - Enn ja Märt. Enn ei meeldi Maiele üldse, sest ta arvab, et vigastas oma pöialt selleks, et sõjaväest pääseda. Küll aga meeldib Enn Maie isale. 

Maiele meeldib hoopis Märt, kes on mulk ehk pärit Viljandist. Aga vot - mulgid ei meeldi Maie isale, sest nemad olla kunagi ostnud Peetri renditud talu ära. Maie ei lähe aga kindla peale Ennule - ta võib sellepärast kasvõi vette hüpata. 

Märt valmistub kosjaminekuks, kuid Maie isa ja Enn teevad äritehingu - Enn andis nõu, et kui Peeter müüb tangu, siis saab ta palju raha ning nad leppisid kokku, et selle nõu peale ta Maie naiseks saab. Kui ei saa, siis peab Peeter maksma. Peeter pidas plaani muidugi iseenese tarkusest.

Märt läheb kosja ning saab Ennu plaanist aru. Ta tahab ise Peetri tangu osta. Enn peab ikkagi rindele minema. Lõppude lõpuks sai ikkagi Märt Maiele mehele.

Arvamus raamatust: Ma ei saanud üldse sellest lõpplahendusest aru. Mis väega Märt Peetri enda poole ikkagi võitisd? Seda oli lahe lugeda - erinevad murded ja vanad sõnad. 

"Abikaasa" (Anton Tšehhov)

Pealkiri: "Abikaasa"
Autor: Anton Tšehhov
Lehekülgede arv: 5-11. Esimene jutustus Tšehhovi “Valitud teoste” VI köitest. 6 lehekülge.
Tegelased: Nikolai Jevgrafõtš, Olga Dmitrijevna, Mihhail Ivanovitš Riis.

Arstina töötav Nikolai Jevgrafõtš on mures oma naise Olga Dmitrijevna pärast. Nimelt talle tundub, et naine on hakanud peale 7-aastast abielu ‘üle aisa lööma’. Olga on tihtilugu kella viieni öösel väljas ning kiindunud Mihhail (‘Michel’) Ivanovitš Riisi, kes on mehe koolivenna tuttav ning elab Monte Carlos. ‘Michel’ saadab Olgale ingliskeelseid kirju, et Nikolai aru ei saaks. Kuid too pole ju loll - olemas on sõnastikud. Ühel öösel ootab mees naist koju, et anda talle vabadus ning lahutusest rääkida. Kuid naine seda muidugi ei soovi ning hakkab isegi nutma. Miks?

Minu arvamus: Ma saan väga hästi aru, miks ning mul on sellepärast nii mehest kui ka naisest kahju. Mees mäletas ka paremaid aegu nende abielust, naise juukseid ning ilusaid jalgu, kuid peamiselt kahjuks ikkagi käratsemist ning riidu. Mees oleks võinud endale palju parema naise leida, kuid samas saab sellisest olukorrast kaasa hea õppetunni, näiteks andestamiseks. Jäi kõlama, mehe enesesüüdistus, et oli endale Olga-suguse naise valinud - tema olevat liiga igav, äkki oleks teise mehega olles Olgast saanud aus naine. Aga meile on antud elus käia rada ning saada õppetunnid - kunagi ei tohiks kohe ennast süüdistada.

Kõiki Tšehhovi novelle lugedes hakkasid mu silme ees jooksma selged pildid, eelkõige tegevuspaigast, nii ka “Abikaasas”. Loo juures üllatas mind enim Olga käitumine. Kui Nikolai talle lahutust pakkus, ei nõustunud ta sellega, kuna ei soovinud oma seltskondlikku positsiooni kaotada, noor Mihhail tüdineb temast niikuinii varsti ning ega temalgi see kiindumus kaua pidavat kestma. Suure põmaka pani veel lõpulause, kus naine käsib teenijal küsida mehe poolt öösel lubatud 25 rubla. Kas selline peabki olema üks eneseteadlik, tark ja austust vääriv naine? Kas abielus võib egoism võimust võtta, kui selle tegelik eesmärk on kahe üksteist armastava inimese koos kasvamine ning arenemine, sealjuures end hästi tundes? Novell oli avatud - kas nad jäid kokku või mitte?

“Inimene vutlaris” (Anton Tšehhov, 1898)

Pealkiri: “Inimene vutlaris” / «Человек в футляре»
Autor: Anton Tšehhov [1860-1904, vene näite- ja novellikirjanik, praktiseeriv arst - ravis inimesi tasuta ning teenis kirjutamisega, 1884 haigestus tuberkuloosi ja hoidis seda saladuses, tema venna Nikolai Tšehhovi (kunstnik, suri tuberkuloosi) poeg oli näitleja Mihhail Tšehhov]
Lehekülgede arv: 235-248 raamatus “A.P. Tšehhov. Valitud teosed”. 13.
Tegelased: Gümnaasiumiõpetaja Burkin ja Ivan Ivanõtš (jutustajad), vana-kreeka keele gümnaasiumiõpetaja Belikov, õde-vend Varenka ja Mihhail Kovalenko (samuti gümnaasiumiõpetaja), külavanem Prokof ja tema samuti vutlaris elav naine Mavra.

Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Burkin ja Ivan olid väikeses külas jahil, närvide rahustuseks. Nad ööbisid külavanem Prokofi lakas, kelle naine Mavra polnud iial külast eemal käinud ning liikus ainult öösiti. 

Burkin, ametilt gümnaasiumiõpetaja, hakkas rääkima oma kunagisest kolleegist Belikovist, kellel olid kõik ühiskonnareeglid peas ning aina palvetas, et kunagi midagi ei juhtuks! Ta käis ringi nii, et ninaotsagi polnud näha, ja magas väga turvatud väikeses ruumis. Kui keegi midagi reeglitevastast tegi, muutus mees väga ärevaks ning süüdistavaks - ta oli ettevaatlik, umbusklik ning väga vutlarlik (st. talle meeldis elada kestas, üksinda). 

Nende külla kolis aga üks naine Varenka, koos oma vennaga. Ta oli väga ekstravertne ning tänu talle sai Burkin aru, et väikevene naised kas nutavad või naeravad, vahepealset pole. Belkov oleks peaaegu selle naisega isegi abiellunud - kõik tahtsid neid paari panna, kuna mees oli juba kõvasti üle 40 ja nainegi 30. Belkov hakkas ka ise sellele mõtlema, kuid lükkas ettepanekut ettevaatlikkuse tõttu edasi - Kovalenkod pidid olema liiga elavad ja isevärki. Varenka vend ei sallinud Belkovi, nimetas teda “õgib jüsku ämmelgas”. 

Ühel päeval keegi saatis külla laiali joonistuse Varenkast ja Belikovist, allkirjaga “armunud antropos” (kreeka k. 'mees' v. 'inimene'), mehe jaoks aga ei olnud see sünnis ning näinud venda-õde veel jalgratastega sõitmas (pole sobilik daamidele ja gümnaasiumiõpetajatele), otsustas ta neid külastada. Varenkat polnud kodus, niisiis rääkis Belikov naise vennale, et tema pole selle joonistusega kuidagimoodi seotud ning ühtlasi ei tohiks nad jalgratastega liigelda. Vend vihastas sellise elunuhkiva jutu peale ning lükkas (kogemata) mehe trepist alla. Ta jäi terveks, kuid sai naeruvääristatud Varenka ning tema sõbrannade poolt, kes just siis uksest sisse astusid ning naerma hakkasid.

Belikov jäi kuuks ajaks voodisse ning suri siis. Matusepäev oli vihmane, kuid Belikov oligi täitnud oma elueesmärgi - lõpuks igaveseks vutlarisse saanud. Tuttavad kandsid kalosse ning hoidsid vihmavarje nagu Belikovgi eluajal. Nad ei näidanud välja, kui õnnelikud nad surma üle olid - aga vutlaris inimesed ju kuskile ei kao, neid on veel ning seega läks inimeste elu edasi ikka samamoodi.

Burkin ja Ivan aga leidsid, et tegelikult elavad kõik inimesed vutlaris - näed, kuidas sulle valetatakse, talud, et sind talumise pärast lollpeaks nimetatakse, kannatad alandusi ning ka ise valetad, naeratad, et saada süüa, soe tuba ning töökoht. 

Minu arvamus: Väga huvitav lugu, mõneti isegi samastun sellega. Tore mõte, nõustun Burkini ja Ivani mõttega novelli lõpus, et tegelikult me elame ikkagi kõik vutlaris rohkemal või vähemal määral. Need, kes ei taha seda teha, peaksid ühiskonnareegleid täielikult eirama ning olema oma loomu moodi - ekstraverdid ja puha. Mulle Tšehhovi novellid meeldivad. 

"Päike on ju samuti täht" (Nicola Yoon, 2016)

Pealkiri: "Päike on ju samuti täht" / "The Sun Is Also A Star"

Autor: Nicola Yoon (s. Jamaica-Ameerika autor - kasvas üles Jamaical ning Brooklynis, New Yorgis. Hetkel elab Los Angeleses, Californias. Ta on lootusetu romantik, "hiline õitseja", jätab alles kõik tühjad pastakad)

Lehekülgede arv: 315

Tegelased: Natasha Kingsley, Daniel Jae Ho Bae, Natasha vanemad Patricia ja Samuel Kingsley, vend Peter Kingsley, Danieli vanemad, vend Charles Jae Von Bae/Charlie, advokaat Jeremy.

Võitnud Michael L. Printzi aumedali, mis antakse igal aastal parimale noorteromaanile.

Päikese Kirjastus, 2018

Kokkuvõte: Raamat räägib ühe päeva jooksul Jamaica immigrandi Natasha ja korealasest Danieli loo. Natasha isa, omas mullis elav suurepärane, kuid edutu näitleja, lobises purjuspäi etenduselt tulles politseinikule välja, et tema ja tema pere on immigrandid. Neile anti korraldus riigist minema kolida, kuid Natasha ei andnud alla.

Kolimispäeva hommikul pidi tüdruk kohtuma immigrantide nõustajaga, kes suunas ta advokaat Jeremy juurde. Kuna tal oli kohtumiseni aega, plaanis ta minna oma lemmikusse plaadipoodi. Ta kohtas teel sinna Danieli, kes oli teda juba eelnevalt jälginud ning päästis tüdruku nüüd autoõnnetusest.

Nad lähevad kohvikusse ning räägivad. Luule- ja luuletamishuviline unistaja Daniel räägib tüdrukule oma plaanist Natasha endasse päevaga armuma panna. Tüdruk vaid naerab selle üle. Siis on aeg Natashal minna advokaadi juurde, kuid mees sattus autoõnnetusse ning aeg lükatakse edasi. Nad lähevad Danieliga ühte asiaatide restorani sööma ning karaoket laulma, kusjuures seal juhtub nii mõndagi.

Nad kohtuvad ka Danieli venna ning isaga, kes käituvad Natashaga inetult, eriti vend Charlie. Peale seda lähevad armastajad eluliste küsimuste pärast tülli ning Natasha külastab kõigepealt oma lemmikmuuseumi ning seejärel advokaati, kes seab tüdruku lootused väga kõrgeks. Natasha tahab sellest kohe kellelegi rääkida ning mõtleb otsemaid Danieli peale.

Daniel, kes valmistub Yale'i sisseastumiseks advokaadile dokumente viima (mis lükkus samuti hommikul edasi) ja vahepeal oma vennaga "karvupidi" kokku läinud on, hakkab samuti Natashat otsima, nad kogevad teel üsna sarnaseid hetki. Natasha läheb aga Danieli vanemate poodi, kust leiab vaid Charlie, kes pika jutu peale annab tüdrukule venna numbri. Nad saavad kokku ning aru saades, et maja, kus nende kokkusaamised (ülikooli astumiseks ja väljasaatmisest vabanemiseks) täna toimuma pidid, on samad.

Nad naudivad hoone katusel vaadet, mõeldes oma helgele tulevikule, kuna suure ülekaaluga Natasha ei pea täna Jamaicale lendama. Kui tuleb aeg Danielil advokaadi juurde minna, näeb ta mehe laual Natasha toimikut, rääkides talle nende loo. Advokaat ütleb, et ta ei suutnud panna kohtunikku Kingsley'de väljasaatmist tagasi lükkama ning pere peab täna Ameerikast lahkuma. (tegelikult ta ei käinudki kohtuniku juures, kuna veetis lõuna oma assistendist armukesega) Daniel murdus ning advokaat tegi talle selgeks, et ta tegelikult ei taha ju Yale'is arstiks õppida, miks ta siis siin on?

Daniel läks tagasi Natasha juurde ning teatas talle uudisest. Talle helistas ka advokaat, kuid tüdruk oli äärmiselt raevus. Nad läksid koos Natasha juurde ning tüdruk klaaris seal oma isaga, kes talle kunagi nii tark ja kallis tundus, suhted ära - ta kogu aeg aina lubas ja lubas, et nende elu läheb paremaks ja ta käib rohkem prooviesinemistel, saades suuri rolle, kuid midagi ei juhtunud. Tol õhtul, kui isa joobes juhtimisega vahele jäi, tahtis Natasha oma imetlusväärsele isale öelda, et ta oli tõesti imeline, kuid kuulis pealt isa vihahoos öeldud lauset emale: ,,Kui teid ei oleks, oleksid kõik mu unistused täide läinud!". 

Isa selgitas, et ei mõelnud seda päriselt ning nad hakkasid lennujaama sõitma. Daniel ja Natasha kahekesi taksos, mõlemad vastamas küsimustele, mis peaks panema Natasha Danielisse armuma. See oli juhtunud, nad avaldasid üksteisele armastust, kuid tüdruk pidi Jamaicale lendama. Nad pidasid küll ühendust, kuid see ei olnud ikkagi see. Kuus aastat pärast kolimist suri Natasha ema (alles siis sai Samuel Kingsley aru, et Patricia oli talle täpselt õige), isa tegeles seal näitlemisega ning Natasha tegeles edasi füüsikaga. Kümme aastat hiljem kohtusid nad Danieliga lennukil.

"Et teha midagi nii lihtsat nagu õunakook, pead sa looma kogu laia ilma."

"Jeremy ja Hannah' lapsed kasvavad üles ja armastavad teisi sel lihtsal ja probleemitul moel nagu inimesed, kes on alati teadnud, kust armastus tuleb, ega karda seda kaotada."
Deus ex machina - jumal masinast ehk ootamatu jõud või sündmus, mis jõuab inimeseni siis, kui ta on juba lootuse kaotanud. 

Minu arvamus: Raamat räägib maailmast, inimsuhetest ning eksisteerimisest üleüldiselt. Kas sa usud ettemääratud saatusesse või determinismi, mille järgi igal teol on tagajärg ning meie eludel on erinevad dimensioonid? See on evolutsiooniline ning arutleb veidi ka elu mõtte üle. Mulle meeldis, kuidas lõpus said kokku ilusa terviku - autor oli kirjutanud loo sisse väikesed lood (mis oli ülimönus) ning need näitasid, et absoluutselt KÕIK on siin maailmas omavahel seotud ning mõjutavad üksteist ühel või teisel moel. Toredad olid "üllatus"lõigud erinevatest teemadest ning maal eksisteerivast, vahepeal ma lausa ootasin, et kui lehekülge keeran, vaatab mulle sealt üks mõnusat lisatarkust täis, esteetiline teadmine.

Rahva Raamat

''Elu helged paigad'' (Jennifer Niven, 2015)

Pealkiri: ''Elu helged paigad'' / ''All the Bright Places''
Autor: Jennifer Niven
Lehekülgede arv: 408
Tegelased: Theodore Finch, Violet Markley, Charlie Donahue (Theo sõber), Brenda Shank-Kravitz (Theo sõbranna), Gabe Romero // Roomik, Amanda Monk (Theo kiusajad, Violeti endised sõbrad), Ryan Cross (Violeti eks), Dekka Finch, Kate Finch (Theo õed).
Tänapäev, 2015

Finchil on bipolaarne häire, tingitud koolikiusamisest ning perekonnast, kes eriti ei hooli. Violet kaotas pool aastat tagasi autoõnnetuses oma õe Eleanori ning peale seda ei sõida ta enam autoga ega kirjuta, tunne elust rõõmu. Ning nende lugu algas kellatorni karniisilt, kus nad mõlemad, ühel ajal, tahtsid sooritada enesetappu. Finchil ei olnud see tegelikult otseselt plaanis, ta lihtsalt katsetas, nagu alati siiamaani. Kuid ta päästis tüdruku elu.

Vastutasuks soovis Finch, et tüdruk koos temaga USA geograafias ühistööd teeks. Violetile see väga ei meeldinud, kuid nad hakkasid koos avastama Indianat, nende kodulinna. Igasse kohta jätsid nad midagi maha. Vähehaaval hakkavad nad aru saama, et nad olid üksteise elust puudu - koos unustavad nad kõik muu. Nad käivad iseloodud Ameerika mägedel, Indiana kõrgeima mäe tipus, liikuvates raamatupoodides... Selle ajaga hakkab Violet jälle kirjutama ning autoga sõitma. Finch pani ta rääkima enda tunnetest seoses õnnetusega.

Ühel öösel ei ilmu Violet koju, nad kaotavad ajataju ning Violeti vanemad ei luba neil enam kohtuda. Nad siiski kohtuvad, kuid Finchi elu läheb allamäge. Ta visatakse koolist välja. Violet ei märka tema ägenevat seisundit ning ühel õhtul jõuab Finch lähemale, kui kunagi varem oma elu lõpetamisele. Ta neelab tablette, kuid jookseb siis kohe haiglasse, kus talle tehakse maoloputus. Peale seda läheb ta enesetapu tugikeskusesse, kus kohtab Amandat. Amanda räägib nende kohtumisest Violetile ning Violet hakkab muret tundma. Nad peavad Finchi sünnipäeva, kuid siis tekib nende vahel suur tüli. See on viimane kord, kui nad üksteist näevad. Ainult Violet on mures tema käitumise pärast ning räägib sellest ka oma vanematele, kes võtavad ühendust Finchide koduga. Sõnumid lähevad kõneposti ning neid kuuleb ainult Theodore. Seejärel Finch kaob, kuid mitte keegi tema perest ei tunne temast puudust. ''See on tavaline,'' ütlevad nad. 

Siis hakkab Theodore Violetile saatma müstilisi sõnumeid, millest tüdruk tol hetkel aru ei saa. Mitmeid nädalaid pärast Theo kadumist saadab ta hüvastijätusõnumid oma perele, Charliele, Brendale ja Violetile ning Violet taipab, et nüüd on kõik. Tema vaist juhatab ta Prairietoni Sinise Augu juurde, kus nad Finchiga käisid. Poisi auto, Väike Tõbras, on tee äärde pargitud ning tema riided järve ääres kokku volditud. Violet sukeldub, kuid tulutult ning helistab hädaabisse, kes leiab poisi surnukeha.

Violet leiab Theo saapast nende kaardi ning viies kohas on veel käimata. Ta viib nende reisi lõpuni, kuid taipab, et ka Finch on seda teinud ning igas kohas olles saatnud talle ühe müstilise sõnumi. Viimane koht, mida Violet külastab, on kaardile lisatud ainult Finchi poolt. See on Taylori Palvekabel, mis, tuleb välja, on loodud varjupaigaks väsinud ränduritele, et need saaksid teel peatuda ja puhata. Kabel ehitati tervenemiseks ja autoõnnetuses hukkunute mälestamiseks. Seal leiab ta piibli vahelt valge ümbriku tema adressaadiga. Seal on kolm noodipaberit, kus kirjas laul, mille Theo oma sünnipäeval Violetiga koos nende positiivse sõnadetahvli sõnadest lõi.

''Sinus on kõik värvid üheskoos oma täies erksuses.'' 

''Mind õnnelikuks teed, kui oled minuga, on kindel koht mul sinu naeratuse sees. Mind nägusaks sa teed, kui tunnen, nina võiks mul olla väiksem veidike. Mind eriliseks teed ja taevas teab, et olen olla tahtnud ma see, kes võib sinu juurde jääda pidama. Teed nii, et armastan sind ma, ja see võib olla ülim, mida suudab teha süda sinu sees.. Mind armsaks sina teed, on nõnda armas olla armas sellele, kes ainsana mul elab südames... Mind õnnelikuks teed.. Mind eriliseks teed... Mind armsaks sina teed...''

''Ta seisab minust meeter eemal torni teisel küljel, samuti väljaspool piiret, tumeblondid juuksed tuules lehvimas ja seelikuserv puhvis nagu langevari.''

''Panen Google'i kinni ja lähen Facebooki lehele. Leian Amanda Monki lehe, sest tema on sõber kõigiga, isegi nendega, kellega ta sõber ei ole, avan tema sõprade nimekirja ja kirjutan otsingukasti ''Violet''.''

Cesare Pavese luule & Virginia Woolf ''Lained''.

See on jällegi selline raamat, kus peategelaseks on meie praeguse ühiskonna mõttes ''friik-poiss'', kellel on meeletu sarkasmiline huumorisoon ning põhjatud mõtted. Autor on Krystal Sutherlandiga väga sarnane, lugesin ''Elu helged paigad'' ja ''Meie keemilised südamed'' üsna järjest läbi - nii palju head lugemist ühe korraga.

Vahepeal, raamatu lõpupoole, kui Finch ja ''Ultraviolett Markey-Antne'' ei saanud kohtuda, kiskus asi suhteliselt depressiivseks ning siis tundsin ma esimest korda, kuidas raamat ülitugevalt mu enda emotsioone ja päeva mõjutas. Lugesin seda kuskil keskpäeval ning umbes kaheks tunniks oli mu tuju üks suur NULL ning mingi imelik kurbus ja viha rõhus.

Mulle meeldis ja andis eeskuju Finchi mõtte- ning tegutsemisviis. Ta otsib ennast, julgeb välja öelda kõik, kui ta seda vajalikuks peab. Violeti vaatenurgast tundub ta kohati müstiline, huvitav - ma ei saa aru, mida ta tegelikult mõtleb, kuigi ma olen lugenud, kuidas ta mõtleb. See oli nunnu, kuidas ta Violetile alguses vihjas oma tunnetest, kuid siis lisas kohe: ''See ei tähenda, et sa mulle meeldiksid.''

Kõik need asjad, mis Violet ja Finch koos ette võtsid - matkamärkmik ja need imelised kohad, kus nad käisid, Smaragdilinn, mõteteseinad... See, et Finchil olid probleemid, ei takistanud teda positiivselt mõtlemast. Talle andsid tihti mõtteainet kaks vastandlikku teemat: ''Kuidas teha enesetappu?'' ning ''Mille nimel elada?''. Lõpuks ta kahjuks ei suutnud enam vesiliivast välja pääseda ning esimesele mõtlemine sai temast võitu.

www.rahvaraamat.ee

''Meie keemilised südamed'' (Krystal Sutherland, 2016)

Pealkiri: ''Meie keemilised südamed'' / ''Our Chemical Hearts''
Autor: Krystal Sutherland (Austraalia. Tal ei ole lapsi ega lemmikloomi, aga Amsterdamis elades oli tal jalgratas nimega Kim Kardashian)
Lehekülgede arv: 288
Tegelased: Henry Page, Grace Town, Sadie Page, Murray Finch/Muz, Lola Leung, Dom.
Päikese kirjastus, 2017

Lugu räägib Henry Page'ist, veidi eraklikust koolipoisist, kes on juba kaua püüelnud selle poole, et gümnaasiumi lõpuklassis olla kooli ajalehe peatoimetaja. Kõik läheb, nagu plaanitud, kuid sel aastal tuleb nende kooli üks imelik tüdruk. Ta pole ilus, ta riietub nagu poiss, kuid.. temas on midagi erilist. Inglise keele õpetaja valib nemad kooli ajalehe toimetajaks. Grace keeldub alguses, kuid siis suudab Henry ta ümber veenda ning sealt algab nende seiklus.

Nad veedavad palju aega koos lõbutsedes. Nad käisid vanas majas, mille kelder oli vett täis ning kus ujusid kalad (raamatu kaanepilt), seal rääkisid nad esimest korda tõsiselt elust ja sellest, et me kõik koosneme tähetolmust. Nad isegi tõid sealt ühe kala omale lapseks. Ta suri ära. Ja siis nad tõid teise kala.

Muidu oli neil lõbus, kuid Henry ei saanud Grace'st aru. Tegelikult ei saanud vist Grace isegi endast aru. Ta käis iga päev surnuaias, oma autoõnnetuses hukkunud poisi Domi haual. Ta ei lubanud Henryt enda majja. Ta tõmbus tihti eemale, kui asi läks nende vahel ''toredaks'', kuigi kõik märgid viitasid sellele, et Henry talle meeldib. Aga ta ei suutnud Domist lahti lasta.

Kõige suurem pahmakas tuli siis, kui Henry sai aru, et Grace elab Domi vanemate juures, sest ühel päeval läks ta sinna majja sisse, kui ta Grace'i ootas. Grace'il ja Domil olid väga lähedased suhted, nad elasid koos ning peale Domi surma jäi Grace sinna elama, Domi tuppa. Ta ei olnud kordagi pesnud tema riideid, mida Grace iga päev kandis, ega voodipesu. Henrys tekitas see iiveldust ning nad kaugenesid üksteisest.

Ajalehe said nad viimasel hetkel välja antud, suur töö tehti kahe päevaga, koguti kokku kooli õpilaste looming. Ka Grace ja Henry kirjutasid.

''Ma polnud kunagi isegi kellegi teise sigaretti suitsetanud ja mitte keegi, jumal tänatud, ei olnud mulle lähenenud ettepanekuga tantsida kaitsevahenditeta horisontaaltangot.'' (lk 9)
''Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi.'' (lk 20)
''Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.'' (lk 27)
Pablo Neruda luule.

Arvamus raamatust: See meenutas mulle ''Süü on tähtedel''. Aga see oli parem. Palju parem. See oli VÄGA naljakas. Ning kui see oli tõsine, siis see oli armsalt tõsine. Tegelased olid väga filosoofilised ning sarkasmi oli neis palju. See oli väga õnnelik lugu, mis kestis kahjuks liiga lühikest aega. Sadie ja Grace'i karakterid räägivad elust ja armastusest (elu osa) NII hästi. Soovitan seda raamatut :))

www.rahvaraamat.ee

''Halloween'' (Ketlin Priilinn, 2015)

Pealkiri: ''Halloween''
Autor: Ketlin Priilinn
Lehekülgede arv: 238
Tegelased: Susan, tema ema ja isa, tema onu Tarmo, tema vend Rasmus, tema parim sõbranna Marian, tema sõber Brent, Brendi õde Anette.
Tänapäev, 2015

Lugu räägib Susani ja tema pere läbielamistest peale onu Tarmo mõrvamist. Nende elu on läinud allamäge, sest isa hakkas pärast venna kaotust jooma ning kaotas töökoha. Vend Rasmus istub kogu aeg arvutis ning ema on leidnud omale uue ''sõbra''.

Susan hakkab koos tema crushi Brenti ja sõbranna Marianiga seda lugu uurima, sest näib, et politsei ei jõua selle loo tuumani. Loo lõpus hakkab Susan ka politseiga koostööd tegema. Siis on asjaolu aga väga hull, sest kodust põgenes Rasmus.

Tuli välja, et Rasmus peitus enda vanaisa juures, kellega pere ei olnud kunagi väga palju rääkinud, kuna mees jättis oma lapsed Tarmo ja Kristjani (Susani isa) koos nende emaga maha. Vanaisal olid psühhilised häired, kuna kunagi ammu, kui ta oma raamatupoe loomiseks üht tanklat röövis, tappis ta seal kogemata ühe noore poisi. Ta kartis pärast seda kohutavalt vangi minna.

Ühel päeval oli Tarmo läinud temaga lepitust otsima, kuid leidis isa kodust riiulite vahelt ajalehe väljalõiked ammu toimunud mõrvast. Vanaisa hirm vangla ees oli nii suur, et tema tappiski oma poja. Sama asi juhtus Rasmusega. Vanaisa sõidutas ta peale seda linnast välja metsa, kus Rasmus pääses, kuid vanaisa lasi ennast maha.

''Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja oma ema küljes rippuja.'' (lk 16)

''Seepeale tõukas Brent Anettet sellise jõuga, et õde kaotas tasakaalu, aga kukkudes haaras ta vennal käest ja nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.'' (lk 50)

Arvamus raamatust: Mulle jäi tunne, et autoril jäi raamatut kirjutades mõtetest puudu. Peategelase mõtted ja üldsegi kogu loo kulg oli üsnagi igav ning ei paelunud eriti. Tegelased tundusid käitumise poolest suuremad, kui tegelikult, kuid raamat ise tundus küll päris noor ja toores. Kui nii võib öelda. Minu jaoks raamat ei kruvinud väga.

www.rahvaraamat.ee

''Tapjainstinkt'' (S. E. Green, 2014)

Pealkiri: ''Tapjainstinkt'' / ''Killer Instinct''
Autor: S.E. Green e. Shannon Greenland (Ameerika Ühendriigid)
Lehekülgede arv: 203
Tegelased: Lane/Maskeeritud Päästja, Timukas, Lane'i detektiivist ema, vend Justin, kasuisa Victor, kasuõde Daisy, sõbranna Reggie, Zach Daniel Issa, Belinda (Zachi ekspruut), Dr. Mike Issa.
Helios, 2014

Raamat räägib Lane'ist, kes huvitub mõrvadest. Talle meeldib neid uurida ning enesekaitseks õpib ta võistluskunsti nimega aikido. Et aga oma annet ära kasutada, hakkab ta kätte maksma neile, kes jäävad oma kuritegude eest karistamata. Ta näitas koha kätte näiteks mehele hüüdnimega Nirk, kes naisi vägistas ning ka loomapiinaljale Marcole. Meedias hakatakse teda kutsuma Maskeeritud Päästjaks.

Siis aga ilmub jälle välja sarimõrvar, kes iga ühe-paari aasta tagant septembrikuus tapab kindlat tüüpi naise. Teda nimetatakse Timukaks.

Lane hakkab seda juhtumit uurima, samal ajal oma FBIs töötava ema järel nuhkides ning sõbranna Reggie käest tema häkkimisoskuseid abiks paludes. Ükshaaval ilmuvad välja selleaastase ohvri kehaosad ning samal ajal antakse Lane'ile kõigest vihjeid.

Kõiges selles segaduses saab ta veel teada, et tema ema on kogu see aeg talle valetanud, koos kasuisa Victoriga. Tema pärisisa Seth oli tegelikult elus, kuid suri käärsoolevähki ning üks tema majadest, kus toimus ammune mõrv, mis mõjutas Lane'i psühhikat seda pealt nähes, on seal toimunud. Tal on tegelikult onu, keda arvatakse olevat Timukas. Ta ei saa enam kedagi usaldada.

Kui kõik kehaosad on leitud ning selleaastase naise saab matta, saadetakse talle matusepäeval video pantvangis olevast Zachist, kes Lane'ile viimasel ajal kalliks on saanud. Ta uurib välja, et Zachi hoitakse tema lapsepõlvekodus ning ta läheb sinna. Tema suureks üllatuseks ja pettumuseks on Timukas tema enda ema, kes tegutses koos tema isa Sethiga. Nad mõtlesid Lane'i onu eksituseks välja ning kui Seth suri, pidi Lane'i ema omale uue partneri saama, kellele samuti meeldib tappa. Lane ei suutnud seda uskuda ning pannes ema arvama, et ta tahab ka Zachi tappa, lõi ta hoopis oma emal pea maha, samamoodi nagu tema igal aastal seda teinud oli.

Tema ema arvatakse ikkagi olevat FBI kangelane ning keegi peale Lane'i ei tea tõde.

''Löök lööb mu tasakaalust välja ja ma koperdan tahapoole. Adrenaliin sööstab verre, täidab mind vihaga ja lükkab mind ettepoole.'' (lk 83)

Arvamus raamatust: Raamat oli väga põnev. Ma ei oleks osanud seda lõppu üldse oodata - arvasin pigem, et Timukas on Victor, Dr. Issa või siis Belinda. Ilmselt olidki need mõned veidrad kohad nende tegelastega sinna sisse pandud jälgede segamiseks. Lugu on väga hästi läbi mõeldud ning igas peatükis võib sul lõpust hoopis teine pilt tekkida. Aga terviku paned kokku alles siis, kui Timuka nimi on välja öeldud. Ning see jahmatas.

www.helios.ee

''Lucas'' (Kevin Brooks, 2003)

Pealkiri: ''Lucas''
Autor: Kevin Brooks (Inglismaa, 1959)
Lehekülgede arv: 320
Tegelased: Caitlin (Cait) McCann - peategelane, Lucas - salapärane poiss, John McCann - Caiti isa, Dominic (Dom) McCann - peategelase vend, Deefer - koer, Simon Reed - Caiti sõber, Bill Gray - Caiti parim sõber, Jamie Tait, Angel Dean, Sara Toms - Jamie tüdruk, Lee Brendell, Ellen & Kylie Coombe.
AS Bit, 2007

Kogu see saladusi täis lugu juhtus Caiti väikesel kodusaarel, ühel põnevust täis, kuid samas kurval suvel ning Caitlini kirjanikust isa palus tal tüdruku südame leevenduseks kirjutada endale selle suve sündmustest lugu. 

Suve alguses tuleb Caiti vend Dom ülikoolist, kuid ta on täielikult muutunud. Terve tee mõtleb Cait sellele, mis temaga valesti on. Siis näevad nad üht poissi tee ääres kõndimas, kes tundub Caitile väga eriline. 

Ühel õhtul, kui Cait oma koeraga rannal jalutab, kohtab ta Jamiet, kuid ajab ta alguses ajab ta sassi poisiga tee äärest. Jamie hakkab Caiti ahistama, kuid tänu oma koerale Deeferile ta pääseb. Caitile Jamie ei meeldi, esiteks tema käitumise pärast. Pealegi on tal kihlatu - Sara Toms.

Ühel päeval kohtab Cait rannal teeäärset poissi, kel nimeks Lucas. Cait kutsus ta saareregatile. Nii unustas Cait, et pidi kohtuma oma sõbra Simoniga, kellega koos käivad nad loodusringis ning mille raames korraldatakse igasugu üritusi, käiakse saarel erinevatel festivalidel. 

Caiti tuju oli sel ajal tegelikult väga nullis - tema parim sõbranna Bill käis läbi saare peoloomade Jamie, Angeli, Sara, Dominici ja Leega. Tema isa muutus peale ema surma 10 aastat tagasi veidi joogilembeliseks, seega on ta ka tema tervise pärast mures. Ta on mures Domi pärast ning ka Lucase pärast. Suve alguses läks ta Billiga linna ning nende kamp oli Lucast kividega visanud, nimetades teda hulguseks. Caitile rääkis Lucas, et ta ei olnud näinud sel korral Angeli nägu (Lucasel esinevad teatud võimed) ning tüdruku pärast peaks mures olema. Samuti ka Dominici, sest ta liigub vales seltskonnas. 

Regatil hakkas üks tüdruk Kylie uppuma ning Lucas päästis ta ära, kuid tüdruku ema Ellen arvas, et Lucas on pervert ning esitas tema kohta kaebuse. Kui Lucas ära jooksis, läks Cait talle järele ning nad läksid onni, kus Lucas elas. Seal oli sammal rohelisem ning vesi sinisem, kus kusagil mujal. Kuna Jamiele ja Angelile Lucas ei meeldinud, siis esitas Angel politseile süüdistuse vägistamises Lucase kirjeldusega. Lucast hakati vihkama ning olukord kiskus hulluks. Lee ja Jamie plaanisid Lucase peksmist, kaasates sinna Dominici. Cait kuulis nende plaani pealt ning läks seda takistama. Dominic peksti läbi, kui ta oma õde Jamie vägistamise eest kaitsta tahtis, kuid õnneks jõudis Lucas õigel ajal ning peksis Jamie ja Lee õudsat moodi läbi.

Cait palus, et Lucas jääks saarele kuni saarel toimuva festivalini, kuid sel ajal leiti punkrist ühe tüdruku surnukeha. See oli Angel. Cait oli teda näinud koos Jamiega ning ta arvas kohe, et seda tegi Jamie. Siis läks kõik pööraseks. Kõik arvasid, et seda tegi Lucas ning teda hakati otsima. Vihma sadas ning saarelt ei olnud enam peagi autodega ega jalgsi väljapääsu.

Lucas läks McCannide majja ning terve saare mässumeelsed elanikud järgnesid sinna. Lucas ja Cait peitsid ennast pööningul, kuid siis otsustas Lucas ümber ning põgenes majast, jättes neile enda tunnistused toimunust ning puunikerdise näo kujuga. Ta jooksis mässajate eest ära ning ka McCannide pere jooksis talle järgi, küll teise kavatsusega. Lucas põgenes ranna äärde ning hüppas siis mudamülkasse, kuhu ta täielikult vajus - otse Caiti silme all. Ta sooritas enesetapu ning Cait oli sellepärast pikka aega kurb.

''Kas see nii peabki olema? Nagu Ameerika mäed? Nagu oleksid kõik emotsioonid surutud ühte minutisse? Nagu taevas ja põrgu, magus ja hapu, valgus ja pimedus...? Nagu arukaotus?'' (lk 112)

''Üks asi, mis mulle raamatu- ja filmitegelaste juures veider tundub, on tõik, et neil pole kunagi tarvis tualetti minna. Te näete neid tegemas igasugu asju - armumas, kaklemas, autot juhtimas, söömas, viskit joomas, suitsetamas, seksimas, triipu tõmbamas - kuid ainsad korrad, kui te neid WC-s näete, on siis, kui neil on vaja kellegi eest WC akna kaudu põgeneda, või näiteks siis, kui neid läbi pekstakse või pussitatakse või midagi sellist. Te ei kuule kunagi kedagi ütlemas: ,,Vabandage, ma pean pissile minema. '' Või kui ka kuulete, siis teate, et tegelikult ei lähe nad pissile - nad lähevad aknast välja ronima või peksa või nuga saama või nii. Ma tean, et see pole tähtis, kuid see tundub lihtsalt ebaloomulik, et midagi nii põhilist, nii eluolulist, hädavajalikku on peaaegu täiesti tähelepanuta jäetud. Ma ei ütle, et ma tahaksin näha näitlejaid filmides iga kümne minuti tagant vetsu minemas - asi on lihtsalt selles, et kui ma vaatan filmi või loen raamatut, ei suuda ma mõnikord tõrjuda mõtet, kas see-või-see ei tahaks ka pissile minna. Olen vaadanud Leonardo DiCapriot uppuvas laevas ringi tormamas või Russell Crowe'd mõõgavõitlust pidamas ning leidnud end äkki mõtlemas, et nad pole terve igaviku pissil käinud, nad peaksid lõhki minema.'' 

Arvamus raamatust: Ma tahaksin uskuda, et Lucas on ikkagi elus, sest tal olid erilised võimed. Minu raamat lõpeb nii, kuigi ta ei olnud ühest nendest raamatutest, mis lõpeb imeliku koha peal. See oli imeline raamat - saare kirjeldust ei olnud üldse igav lugeda ning Lucase ja Caiti suhtes oli midagi erinevat sellest, mis on teistes noorteraamatutes. Ma ei tea, millest see tulenes. Äkki ei olnud tunded piisavalt vastastikused, kuid Caitile Lucas küll meeldis. Alguses tunduski see raamat nagu noorteraamat, kuid natukene enne lõppu muutus ta korraks lasteraamatuks (meenutas ''Kärbeste jumalat'' ning ''Pal tänava poisse'') ning siis jälle noortekaks. Vahepeal leidsin sarnasusi ka ''Videviku Saagaga''.

www.rahvaraamat.ee

LUGEMISPÄEVIK 8. KLASSIS

Raamatute arv kokku: 12 + 2 näidendit ''Säärane mulk'' ja ''Libahunt'' (eelmine aasta: 6 + 1)
Lehekülgede arv kokku: 2 595 (eelmine aasta: 1 987)

Lubasin sellel õppeaastal lugeda vähemalt 20 raamatut. Mäletan, et ei seadnud oma lubadusi liiga kõrgeks, kuid olen ikkagi oma tulemusega rahul. Kõige meeldejäävamad raamatud olid ''Jaanimardika tee'', ''Koopia'' ja ''Loomade farm''.

Sellest postitusest edasi kirjutan juba 9. klassi lugemisarvestusse minevaid raamatuid.

''Kärbeste jumal'' (William Golding, 1954)

Pealkiri: ''Kärbeste jumal'' / ''Lord of the Flies''
Autor: William Golding (Inglismaa, 1911)
Lehekülgede arv: 248
Tegelased: Ralph, Põssa, Jack, Roger, Simon & co (teised poisid)

Lugu räägib kambast poistest, kes lennuõnnetuse käigus kukuvad üksikule saarele. Alguses leiavad Ralph ja Põssa veest ühe merekarbi, mis teeb ulmelist häält. Seeläbi tulevad kohale ka kõik teised poisid. Ralph valitakse nende pealikuks. Muidu on ta väga tore ja mõistlik, kuid Põssat, kes on ülekaaluline, ta kiusab.

Siis aga kohtuvad nad ka Jackiga, kes on teise poistekamba pealik. Talle meeldib küttida ning ta on metssigade peal väljas. Samas, kui Ralph on mõistlik ning mõtleb kõigele - kuidas saada saarelt ära, süüa ning kus magada.

Kuna Ralph oli nüüd kõigi pealik ning poisse oli palju, peeti koosolekuid, kus rääkida said ainult need, kes hoidsid merikarpi. 

Kord pandi Jacki meeskond tuld valvama, et keegi neid märkaks, kui laev mööda sõidab. Nemad aga läksid jahile ning lõke kustus. Kusjuures, laev sõitis just siis saarest mööda. Selle peale oli Ralph väga pahane ning poisid läksid hullusti tülli. 

Poiste kujutlusvõime lõi saarele ka ''koletise'', mis tõi palju lärmi. Jack tahtis teda kohe kinni püüda, kuid Ralph mitte. Ühel öösel juhtub seal aga jälle lennuõnnetus ning piloot sai surma ning maandus puu otsas. Seda aga paar poissi öösel nägid ning läksid teisi hoiatama. Seda nägid Ralph, Jack ja Simon ning nüüd oli kindel, et ''koletis'' on olemas.

Jack tahab Ralphi asemel pealikuks saada, kuid see ei õnnestu. Ta läheb minema ning üks poistest, Roger, läheb talle järgi. Ka kõik teised lähevad tasapisi, kuna neile lubatakse sealiha.

Ralphi salgast läheb Simon aga üksinda metsa ning satub Jacki salga söömapeole, kus tapetud seapea on vardas. Selle ümber tiirutavad kärbsed ning poiss nimetab seda ''kärbeste jumalaks''. Poiss räägib temaga juttu ning ''jumal'' räägib, et koletist ei ole tegelikult olemas. Ta saab aru, et puu otsas on hoopis surnud lendur ning jookseb seda teistele teatama, kuid siis surmab Jacki salk Simoni koletise pähe.

Ralphi salka oli inimesi jäänud väga vähe ning Jacki salk varastas neilt tule tegemiseks Põssa prillid. Nad läksid neid tagasi küsima, kuid Jack võttis kaks poissi vangi. Põssa undas merekarbiga abi kutsumiseks mäe otsas, kuid siis viskas Jack teda kiviga ning ta kukkus alla ja sai surma. Ralph põgenes ning öösel ütlesid vangis olevad poisid, et Ralphi plaanitakse järgmisel päeval tappa.

Ralph tahetakse välja suitsetada ning ta peitub metsas ja jookseb kogu kamba eest, kuid siis ei ole tal enam pääsu, sest kogu mets on tules. Ta jõuab rannale, kus ta jookseb ühele ohvitserile otsa. Nad pääsevad saarelt.

Arvamus raamatust: Raamat oli väga sõjakas, lausa hirmutav. Õudne mõelda, et väikesed lapsed võivad selliseid asju korda saata - üksteist tappa jne. See toob selgema pildi sellest, et elu enne meie , ja isegi meie vanemate generatsiooni, oli ikka täiesti teistsugune. 

www.rahvaraamat.ee

''Crazy'' (Benjamin Lebert, 1999)

Pealkiri: ''Crazy''
Autor: Benjamin Lebert (Saksamaa, 1982)
Lehekülgede arv: 127
Tegelased: Benjamin, Janosh, Troy, Florian, paks Felix, kõhn Felix.
Tallinn Steamark

Benjamin on puudega poiss, kelle keha vasak pool on mõningasti halvatud. Talle meeldib Pink Floyd ning tal on teemasärk, mida ta tihti kannab. Ta vanemad saatsid ta internaatkooli, kus ta sai tuttavaks oma toanaabri Janoshi, vaikse loomuga Troy, Floriani ning kahe Felixiga - üks paks, teine kõhn. Alguses mõtles ta tihti oma tihti tülitsevate ema ja isa ning homoseksuaalse õe peale. 

Koolis nad tegid tihtipeale pättust - suitsetasid, jõid ning käisid ekstreemsel viisil tüdrukute korrusel. Benjamin kaotas seal ka oma süütuse, mis talle natukene muret pakkus. Kõigi hullude asjade peale, mis neile lõbu pakkusid, ütlesid nad ''crazy''. Sellest ka raamatu nimi.

Mõni aeg pärast seda, kui Benjamin oli kooli läinud, tuli Troyl mõte koolist põgeneda. Alguses olid nad päris vastu, kuid siis leppisid nad selles kokku ning õhtupoolikul põgenesidki. Hakkas sadama vihma. Nad tahtsid põgeneda linna. Teel sinna kohtusid nad ühe vanahärraga, kellega nad linna läksid.

Linnas kohtusid nad ühe stripibaari ''Leberti ahelad'' omanikuga, kelle nimi oli samuti Lebert ning ta viis poisid sinna. Seal said nad igasugu ''crazysid'' asju teha ning kogu see värk oli neile väga huvitav. Siis aga viis too mees neid tagasi internaati ning Benjamin kukkus koolist välja. Seejärel jätkus tema erinevate koolide teekond.

''Vihkan Hooratiiva käimlat. Aga see on ainus, mis meil on. Ta on vana ja ust ei saa lukku panna. Pea kõik kahhelkivid on juba alla kukkunud. Põrandal on kuseloigud. Landorfi õpilastel on ükspuha, kuhu nad pissivad. Kui neil aega on, siis nad pissivad ka lakke. See on lõbus.'' (lk 23)

''''Ma ei tee sulle haiget,'' sosistab ta. ''Mitte kunagi. Ja keegi ei tohiks seda kunagi teha. Sest ainult inimestes, kes on täiesti teistsugused, kasvab midagi uut.'''' (lk 53)

Arvamus raamatust: Tore, et selline seos oli raamatu ja pealkirjaga. Nagu ma olen aru saanud, siis on see autori biograafia ning see on hea, et ta ei ole langenud oma puude pärast masendusse, vaid jagab seda teistega. Ta tegi seda väga hästi ning kindlasti on teistele see raamat eeskujuks.

www.pinterest.co.uk

''Laigid on kogu su elu'' (Ulrieke Ruwisch, 2015)

Pealkiri: ''Laigid on kogu su elu'' / ''Likes sind dein Leben''
Autor: Ulrieke Luwisch (Saksamaa, 1958)
Lehekülgede arv: 70
Tegelased: Hannah, Hannah' ema, Lukas, Julian, Emily.
Petrone Print OÜ, 2016

Raamat räägib noorest tüdrukust Hannah'st, kellel ei ole piisavalt raha, et moega kaasas käia ning tal ei ole ka sellist iseloomu, mis ta populaarseks teeks. Tema üksainus sõber Emily ei soovi ka temaga enam suhelda, kuna leidis omale uued sõbrad.

Et natukenegi tähelepanu saada, kasutab Hannah ema meigiasju ning teeb endast paljastavaid pilte, mille ta siis ühte suhtlusportaali HornyHiti nime alla postitab. Seal portaalis on ta sõbraks saanud ühe poisi Lukasega, kellega neil on erinevad naljad.

Ükskord aga kutsub üks poiss, Julian, kes Hannah'le meeldib, tüdruku kohtingule ning Hannah on ilmselgelt ärevil. Kõik tundub tore, kuid poiss ütleb talle, et nii tore, et tema ei ole selline laigihull nagu kõik teised. Hannah'l hakkab see seest veidi närima.

Peale kohtingut hakkab Hannah'le tulema väljapressimisteateid kümnetele eurodele. Ta peab selle ära maksma, et tema pildid ja suhtlusportaali konto ei tuleks avalikuks. Tüdruk varastab ema tagant ning saab selle makstud, kuid siis tahab väljapressija veel suuremat summat.

Ta maksab selle ära, kuid siis ei räägi Julian enam temaga. Ta läheb Juliani facebooki lehele ning näeb seal enda postitatud pilti. Teda tabab õudus. 

Hannah' emagi saab teada varastatud rahast ning tüdrukule tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Ema käsib tal tööle minna, kuid sinna tulevad teda kiusama Julian, Emily ning teised klassikaaslased.

Samal ajal hoiab ta kontakti Lukasega ning ta tuleb Hannah' töökohta ning siis toimub nende esimene kokkusaamine ja meeldimine arenes kohe armastuseks. Väljapressijaks oli Julian.

''Enne duši alla minekut tahab ta aga tingimata näha, kui palju meeldimisi-südamekesi-lillekimpe on HornyHit eilsest saadik kogunud.'' (lk 31)

Arvamus raamatust: Selles raamatus on noorte laigihullus väga lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Raamat ise midagi erilist ei olnud, kuid mulle sümpatiseerisid väikesed killud raamatus ning peategelase naljakas kalduvus ülemõtlemisele. Selle koha pealt meenutas ta isegi mind ennast.

www.apollo.ee

''Vesiliiv'' (Malin Persson Giolito, 2016)

Pealkiri: ''Vesiliiv'' / ''Störst Av Allt''
Autor: Malin Persson Giolito
Lehekülgede arv: 350
Tegelased: Maja, Sebastian, Claes, Samir, Amanda, Dennis...
Eesti Raamat, 2017

Lugu võtab aset Rootsis, peamiselt Djursholmi üldgümnaasiumis. Seal õpivad ühes klassis Maja, Sebastian, Samir, Amanda, Dennis ning teised. Nende klassijuhataja on Christer. Nad kõik, peale Maja ja Samiri, saavad surma koolitulistamisel, mille põhjustab kooli staarpaar, mis koosneb Sebastianist ja Majast. 

Kõik said tegelikult sõbralikult läbi, Amanda oli Maja parim sõber, kuid erimeelsusi tekkis Samiri ja Sebastiani vahel. Dennis oli Sebastiani narkodiiler ning Sebastiani juures toimusid alatasa uhked ja kõige vingeimad peod. Seda tänu tema isale Claesile, kes oli megarikas, kuid poisist eriti ei hoolinud, sest tollel ei läinud koolis hästi, nagu tema vanemal vennal. 

Sebastianil on psühholoogilised probleemid - seda põhjustavad  peamiselt isa ja narkootikumid. Maja ei saa sellest siis veel aru, kui jätab ta Samiri pärast maha. Siis ei ole ta enam ka Samiriga koos ning sõidab jõuludeks koos perega vanaisa juurde. Seal saab ta teate, et Sebastian proovis ennast tappa. Ta sõidab tagasi koju ning püsib Sebastiani juures. Ta on aga tundmatuseni muutunud. Nad ei tee enam mitte midagi. Lihtsalt istuvad ning Sebastian ei käi üldse koolis. Ka Maja on Sebastianiga, kuid ta hakkab ka Majat halvasti kohtlema. 

Ühel õhtul toimub jällegi pidu, kus toimub räigeid asju ning sellest saadab Samir Maja tahtmatul ässitusel Claesile video. Isa tuleb koju ning saadab kõik külalised koju, ise oma poega pekstes. Samal ööl tapab ta oma isa. Maja sellest ei tea ning hommikul, kui nad pidid kooli minema, läks Maja Sebastiani juurde. Nad läksid kooli. Tundus, et midagi pole viltu, kuid siis võttis Sebastian kotist oma relva ning hakkas oma klassis tulistama. Ta tulistas kõiki ning Maja tahtis teda peatada, võttes teise püssi, kuid ta ei osanud seda kasutada ning tulistas kogemata Amandat. Ka Sebastian sai surma, kuid vaid Samir jäi imekombel ellu, k.a. Maja. 

Selline versioon selgus õudsest veresaunast koolis kolmenädalase kohtuprotsessi käigus, mida raamatus kirjeldati. 

Arvamus raamatust: Põnev oli lugeda seda, kuidas lugu ükshaaval tükkideks võeti ning pinge kestis lõpuni, et mis Majast siis lõpuks ikkagi saab - kas ta on süüdi või mitte? Mina arvasin, et on, kuid see on palju põnevam lõpp, mis raamatus tegelikult sai. Kohati oli raamat väga filosoofiline, mis oli minu jaoks erinev teistest raamatutest. Raamat seletas lahti elu väärtused ning selle, et me tõepoolest ei ole kõik ühesugused ning kui keegi ei taha ISEennast muuta, et paremaks saada, siis pole midagi teha.

''Üks pluss üks ei ole küll kolm, aga ma annan sulle ühe punkti selle eest, et sa kirjutasid vastuseks numbri.'' (lk 12)

''Neil olid ristluudel ja õlgadel arusaamatud tatoveeringud ja nad lõhnasid peavaluparfüümi järele, närisid lahtise suuga nätsu ja arvasid, et friikartul on köögivili. Pidu pidades praadisid nad ilmselt viinereid ja Snickersit frittimistaignas , kui nad polnud tellinud piisavalt suuri kebabipitsasid Bearni kastmega.'' (lk 112)

''Christer noogutas tema lauserütmi taktis. Nook-nook-nook-nook, nagu oleks tal kaela küljest mõni kruvi kadunud. Tal oli hull õpetajaerutuse hoog peal, justkui vaimne kuseteede põletik.'' (lk 177)

''Inimese väärtus on absoluutne blablabla... Igavene, konstantne, püsiv. Me oleme kõik võrdsed, blablabla. Hitleri elu on sama palju väärt kui ema Teresa oma.'' (lk 331)

www.rahvaraamat.ee

"Jaanimardika tee" (Kristin Hannah, 2008)

Pealkiri: "Jaanimardika tee" / "Firefly Lane"
Autor: Kristin Hannah (USA, 1960)
Lehekülgede arv: 467
Tegelased: Tully Hart, Kate Mularkey/Ryan, Johnny Ryan, mrs. Mularkey, mr. Mularkey, William, Lucas, Marah, Chad, Grandt, Cloud/Dorothy Hart
Varrak, 2012

Tully on kogu elu elanud vanaema juures, elanud vaid vahel narkomaanist ema Cloudi juures. Ega Cloudki ennast väga heaks emaks ja Tully vääriliseks ei pea. 1974. aasta kevadel lähevad nad elama ühte maakohta nimega Jaanimardika tee. Tully on koolis populaarne pidutseja.

Seevastu on Kate, teine Jaanimardika tee tüdruk, pärit armastavast perekonnast, ema ja isaga. Koolis on ta täielik naerualune. Kuid nad saavad Tullyga sõpradeks ja sealt saabki alguse tõeline sõprus, täis nii rõõmu, viha kui ka kurbust. Tully õpetab Kate'i meikima ning koolis lähevad asjad paremaks. 

Tully aga peab minema tagasi vanaema juurde, sest Cloud on jättis tüdruku jälle maha. Nad kirjutavad Kate'iga iga päev, kuni ühel päeval sureb Tully vanaema. Tully tahetakse anda kasuperre kuni tema täisealiseks saamiseni, kuid tema läheb Jaanimardika teele, Mularkey'de juurde. Tully rääkis proua Mularkey'ga ning ta oli nõus tüdruku enda pere juurde võtma, kui too enam ei suitseta ega joo. Asi oli otsustatud. Tully mõtles ka oma unistuse välja - suureks saades Kate'ga reporteriteks. Neil oli ju kokkulepe, parimad sõbrad igavesti.

Aeg läks ja tüdrukud läksid kolledžisse. Tully keskendus oma unistusele ja rügas tööd teha, kuid Kate luges vaid läägeid romaane ja elas pilvedes. Tullyl tekkis suhe tema õppejõu Chadiga ning nad olid pikalt õnnelikult koos. Tully sai töökoha ühes kontoris produtsent Johnny Ryani juures. Sinna sebis ta ka Kate'le kirjutaja koha. Kate aga armus Johnnysse, kuid Johnny oli armunud Tullysse. See armukolmnurk kestis nii kolm aastat, kuhu vahele mahtus palju sündmuseid - näiteks sai Tully ühe reportaaži pärast õlga kuuli, mis viis ta haiglasse. Peale seda läksid nad Chadiga lahku, kuna Chad teadis, et perekond ei ole see, mis on Tullyle kõige tähtsam. 

Peale seda ütles Kate lõpuks Johnnyle, mida ta mehe vastu tunneb ning nendest sai paar, kuigi läks kaua aega, enne kui Johnny ütles, mida ta Kate vastu tõeliselt tunneb. Sealt arenes tõeline armastuslugu. Kate jäi rasedaks ning Johnny tegi talle abieluettepaneku. Kahjuks oli Kate'l nurisünnitus. Mees jäi ikka tema kõrvale ning nad said sellest üle. Siis sünnitas Kate tüdruku Marah, kes teismeeas osutus ikka parajaks nuhtluseks. Vahepeal läks Johnny töö asjus hirmsa sõja keerisesse ning sai seal tugevasti haavata, aga kõik sai korda. Hiljem, kui Marah oli juba 10-aastane ja Kate otsustas uuesti kirjutama hakata, sündisid kaksikud Lucas ja William. Kate'ile meeldis olla ema - tema tööks oli olla koduperenaine, kuigi see vahel teda väsitas. 

Tully sai iga aastaga aina edukamaks - ta oli nüüd täiesti tipus ning hakkas tegema oma saadet. Tasapisi hakkas ta Kate'i kadestama ning soovis, et ka temal oleks selline perekond. Ta palkas Johnny oma saate produtsendiks ning tahtis teha loo Marah'ist ja Kate'ist. Kate arvas, et teemaks on, kuidas taltsutada teismelisi, kuid Tully tegi loo teemal a'la ''Mida teha, kui vanemad on kontrollivad?''. Ta tahtis ainult aidata, kuid nii Kate kui ja Johnny arvates läks ta liiale. 

Nad ei suhelnud pikki aastaid, kuni Kate sai teada, et tal on rinnavähk. Tully jooksis kohe haiglasse ning sai teada, et midagi pole enam päästa. Ka Marah rahunes nüüd maha ning sai aru, et ema ei tahtnud talle midagi halba. Lõpus veetsid nad kõik Kate'iga lõbusalt aega, meenutades vanu aegu. 

"Ta lendas mäest alla, purjetades läbi öise taeva. Õhk lõhnas ligiduses asuvate hobusetallide, hobuste ja värske heina järele.'' (lk 55)

"Kate läks isa juurde ja vaatas talle otsa. Selle põgusa silmapilgu jooksul meenusid talle sajad hetked. See, kuidas isa talle õhtuti jutte luges, kui ta väike oli, ja vaba raha talle tagataskusse torkas, kui ta juba vanem oli, ja kuidas ta kirikus vale viisiga laulis.'' (lk 212)

"Suitsulõhn tõi talle kohe meelde ööd Pilchuki jõe kaldal, langenud puude najal istumise ja üksisilmi Linnutee vaatamise. Ta sulges silmad, ajas pea kuklasse ja pööras näo jaheda sügispäikese poole.'' (lk 468)

Arvamus raamatust: Selles raamatus oli väga mõnusalt kirjeldatud sellist eelmise sajandi lõpukümnendite vibe'i, autor oli teksti paigutanud ka häid laule, mis tõid veel eriti hea tunde. Raamat rääkis eelkõige tugevast sõprusest, kuid ka valikutest. Valikutest töö ja perekonna vahel. Inimesed on erinevad, aga vahel ei tehta kahjuks õigeid valikuid ja selles ei tohiks tegelikult ennast süüdistada. 

Kõige kurvem oli see, et Hannah suutis ülihästi KatejaTully vahelise sideme minuni tuua ning siis, kui see lõpus murti, oli sellest väga raske lahti öelda. Ilmselt on see enim mõtlemapanev ja kurvem raamat, mida olen siiani lugenud. Kindlasti minu lemmik.  

Rahva Raamat

''Kallis Mikael'' (Marja-Leena Tiainen, 199)

Pealkiri: ''Kallis Mikael" / ''Rakas Mikael''

Autor: Marja-Leena Tiainen

Lehekülgede arv: 168

Tegelased: Mikael, Mikaeli ema, isa ja vanaema, Mikaeli vend Tuomas, Mikaeli tüdruk Roosa, Mikaeli sõbrad Papa, Tatsa, Elina ja Roosa sõbranna Elina.

Avita, 2003 (sarjast Teravik)

Raamatus jutustab 16-aastane soome poiss Mikael sellest, kuidas ta narkootikumide mõju all olles sõitis rattaga vastu posti ning suri. Seda, mis peale sündmust tema lähedastega toimub, ta jälgib ning raamat põhinebki sellel. Muidugi on kõik väga kurvad, ta isegi on. Ta oleks tahtnud saada rock-muusikuks. Ta ei teadnud, et ta oleks saanud ka isaks. Tema tüdruksõber Roosa tahab küll aborti teha, kuid Mikaeli vend Tuomas ehk Tumppi ja nende vanemad suudavad ta ümber veenda. 

Roosa kolib Mikaeli vanemate majja ühte korterisse ning saab nendelt toetust, mis talle küll vahest närvidele käib. Uusaastaööl sünnitab Roosa tüdruku, keda ta alguses hüüab Kärtyks, kuid hiljem saab ta nimeks Miia Mikaela. Tundub, et Roosa ja Tumppi vahel tekib mingi ša-la-la.

''Olen söönud kalamarja ja joonud šampanjat. Kumbki ei mõjunud mulle eriliselt. Olen suusatanud Alpides ja käinud L.A.-s River Phoenixi surmapaigas. Olen käinud ka Elvise Gracelandis ja näinud Teemu Selannet viskamas väravat Anaheimi-Vancouveri mängus.'' (lk 40)

Arvamus raamatust: See oli natukene ebamugav, et vahel rääkis Miikael, aga siis jutustas nagu keegi kolmas isik. Naljakas oli lugeda raamatut, kus kõik olid soomlased. Ma ei tea miks, aga imelikul kombel see nii oli. Ma ei suutnud endale ette kujutada ka tegelaskujude välimust, mida mulle tavaliselt teha meeldib. Äkki olin liiga kinni soomlastele iseäralikus välimuses või imelikes omadustes, mida raamatus välja toodi, aga ma ei suutnud seda teha. Muidu mulle raamat meeldis, kuigi see oli päris kurvavõitu. 

Pilt: Rahva Raamat

,,Valge varese anatoomia'' (Andrea Portes, 2014)

Pealkiri: ,,Valge varese anatoomia'' / ''Anatomy of A Misfit''

Autor: Andrea Portes (Ameerika)

Lehekülgede arv: 248

Tegelased: Anika, tema sõbrannad Shelli ja Becky, Jared, Logan, Anika perekond: Rumeenlasest ''vampiir'' isa, ema, kasuisa, õed-vennad.

Tänapäev 2015

Lugu räägib Anikast, kes on nii, nagu kõik teisedki koolis, võimuka Becky Vilhaueri võimu all - tema   on kuninganna. Kuid peale suvevaheaega, kui Anika läheb 10. klassi, muutub kõik. 

Ta töötab koos Shelliga Bunza Hut'is, kust nad aeg-ajalt raha pihta panevad. Sinna tuleb ka uus töötaja Tiffany, kelle suhtes mr. Baum, Hut'i omanik, on kahtlustav, kuna tüdruk on mustanahaline. Ka tema varastab, kuid nii, et see jääb turvalindile. Anikal on oma tegude pärast õudsalt häbi ning ta viib nende varastatud raha Tiffanyle. Tema põgeneb urkast, kus ta koos emaga elab, oma vanaema juurde.

Samal ajal on Anikal ka poisteprobleemid. Kunagisest paksukesest Loganist on saanud suvel nägus kutt, kuid siiski jääb ta nohkariks. Logan sõidutab Anikat pärast kooli salaja mopeediga koju ning nad on ''umbes nagu'' suhtes. Nad ei taha, et keegi seda teaks ning nad jätavad koolis üksteisele salakirjakesi. Kuni nad ükskord ühes paadimajakeses piknikku pidades nilbele ja vastikule majakese omanikule vahele jäävad ning Logan mehel näo üles lööb. Siis Anika enam ei tea. Enne seda juhtumit oli ta käinud Logani juures õhtusöögil ning poisi isa oli talle kõrvakiilu andnud. Anika mõtles, et äkki kanduvad sellised asjad ka pojale edasi, arvestades seda, mis juhtus paadimajakeses.

Siis läheb ta koos Jarediga, kooli kõige ihaldatuima poisiga, halloweenipeole, kus Becky neid koos näeb ning Jared ütleb, et Anika on tema tüdruk. Becky läheb kadedusest roheliseks(?). Logan saab sellest teada ning ei tee muud, kui annab Anikale ühe haiku.

Peale seda jääb Anika haigeks ning ta räägib emale, et ta oli varastanud. Nad mängivad salaluurajaid ning viivad ''nutsu'' rahaga mr. Baumi ukse taha. Samal õhtul näeb Anika und, mis ajendab teda helistama Loganile ja ütlema talle, et ta armastab teda. Kuid kes normaalne inimene helistab kell 4 hommikul? Anika ärkab uuesti tunni pärast, sest tundub, et kõik on üleval ja vaatavad televiisorit. See on kummaline. Ta läheb vaatama ning uudistes räägib, et Logani majas on juhtunud õnnetus. Ta sõidab sinna ning ta saab aru, et Logan on surnud - tema isa oli võlgades ning proovis sellepärast kogu oma pere ära tappa. Kaks väikest venda ja ema jäid ellu - Logan ja isa surid. 

Anikal on õudne tunne. Talle on abiks kogu tema perekond - isegi tema kasuisa ''koll'' ütleb, et ta armastab neid kõiki võrdselt, ka Anikat. Tema õed on Anika vastu üllatavalt lahked. Ema mõtles, et ta on ise öösel Anika juures, kuid seda tegid hoopis nemad. 

Koolis peeti Logani auks mälestustseremoonia, kus kõnet pidas Becky - maalis pildi sellest, kui head sõbrad nad Loganiga olid ja kui väga ta teda armastas. Peale Becky't pidas kõne Anika. Ta rääkis Loganist ja luges ette tema haiku. Peale seda kõnet oli Becky võim koolist kadunud - Anika avas tema suhtes kõigi silmad.

Arvamus raamatust: Nagu ma aru sain, on see lugu päriselt juhtunud - autori endaga. Alguses tundus see nagu tavaline noorteraamat, oli palju huumorit ja tema võrdlused ajasid ikka südamest naerma, kuid lõpupoole sain aru, et see ei ole ikka päris tavaline ja sellel oli sügavam mõte sees. Siis ajas juba nutma. Raamat õpetas mulle seda, et mitte kunagi ei tohi kahelda ja tuleb alati otsustada selle kasuks, mis mitte teistele, vaid sulle on kõige olulisem ning mis sinu süda või kõhutunne kohe alguses ütleb. 

''Huvitav, kas isa teab, millist õudust me tunneme nende kella seitsmeste telefonikõnede ees Rumeeniast. Mõnes mõttes paneb imestama, miks ema meid üldse telefoni juurde kutsub. Soovin, et ta lihtsalt annaks isa teated edasi, et me ei peaks alustama päeva kabuhirmus maisihelveste juures värisedes.'' 

'',,Touché.'' ,,Oh, sa oskad prantsuse keelt?'' ,,Je ne parle pas français. See tähendab, et ma ei oska prantsuse keelt.'''' (lk 173)

''Kuid see oleks nagu haarata kinni loojanguvalgusest ja paluda, et ta ei kaoks hämarusse.'' (lk 247)

''Ja kui ma saaksin, kui ma teaksin saladust, siis teeksin teisiti iga hetke iga sekundi. Sa saad ühe võimaluse. Sul on üks võimalus ja sa isegi ei tea, millal ringi pöörlemise asemel jääb kõik lihtsalt seisma ja rohkem ei olegi midagi. Kas te suudate seda uskuda? Veetsin kogu selle aja, kaaludes seda ja kaaludes teist, muretsedes selle ja tolle pärast, elades minevikus ja tulevikus, muretsedes selle pärast, mida see või teine mõtleb, kuid elamata kordagi siin, siin, selles hetkes. Isegi mõistmata, et see hetk on üldse olemas, ning see tabab mind nagu elektrilöök rindu.'' (lk 247)

Pilt: Apollo

,,Loomade farm'' (George Orwell, 1945)

Pealkiri: ,,Loomade farm'' / ,,Animal Farm''
Autor: George Orwell (Inglismaa, 1903-1950)
Lehekülgede arv: 112
Tegelased: kult Vana Major, farmer härra Jones, Rebasemetsa Plinkington, Frederick, ronk Mooses, hobused Ristik ja Tümpsa, eesel Benjamin, sead Lumepall, Napoleon ja Kiunats jt, advokaat Vingur, koerad Kellukas, Jessie, Pitsu ja nende pojad, lambad, kanad, haned...
Tänapäev, 2003

''Karjafarmi talu''. Talud nagu kõik teisedki - peremees härra Jones toidab, söödab, karjatab loomi. Tema otsustab ka seda, kes loomadest lihuniku juures hukka saavad. 

Nagu võiks aru saada, siis loomadele see ei meeldi, kui nemad teevad tööd ning inimesed nende üle otsustavad. 

Seega algatab kult Vana Major jaanipäeval ülestõusu, kus loomad rajavad talu animalismi peale üles.  See tähendab, et loomad asuvad valitsema. Kult ise sureb paar päeva hiljem, kuid teised loomad kihutavad Jonesi farmist välja. Talu nimeks saab ''Loomade farm'', mis põhineb lausel: ,,Kõik mis käib kahel jalal, on vaenlane,'' ja kõik loomad on võrdsed. Ükski loom ei tohi kanda riideid, alkoholi juua, tappa teist looma või voodis magada.

Kuid inimesed ei kannata seda, et loomad valitsevad. Nad lähevad Loomade farmi võitlema, kuid kaotavad lahingu. Lahingu nimeks saab Lehmalauda lahing.

Alguses läheb kõik hästi. Farmipoliitika edeneb, korraldatakse meetinguid... Kuna sead olid kõige targemad, siis pandi nemad eesotsa nendeks, kes mõtlesid, kuidas ja mida teha, et ettepanekuid siis farmirahvale esitada. Tüli tekkis sigade Lumepalli ja Napoleoni vahel. Esimene pooldas veski ehitamist, teine mitte. Seega lasi Napoleon lahti suvised koerakutsikad, kellest ta nüüd oli kasvatanud tugevad ja kurjad koerad. Nad kihutasid Napoleoni farmist minema.

Tasapisi hakkasid sead kõike üle võtma - nad hakkasid kasutama raha, elama Jonesi majas, magama voodites, teisi loomi tapma, alkoholi tarbima. Nad hakkasid elama nagu inimesed. Veski siiski ehitati, kõik loomad rügasid, eriti hobune Tümpsa, kes hiljem pensionile jäi ning siis Napoleoni käsul lihunikule viidi. 

Toimus ka Veski lahing, kus loomade ehitatud veski tehti maatasa. Arvati, et seda tegi Lumepall. Kui vaid vähesed, kes mäletasid seda aega, mil Vana Major revolutsiooni algatas, olid farmis alles (peamised Ristik ja Benjamin), said nad aru, et midagi on valesti. 

Siis, peale kõiki neid aastaid, vaatasid nad Jonesi aknast sisse ja nägid, kuidas sead ja inimesed koos kaarte mängisid ja alkoholi jõid. See ei olnud küll see, millest Vana Major kunagi rääkinud oli.

Arvamus raamatust: See raamat pani mõtlema. Teismelistele on raamat kindlasti hea lugeda, sest see oleks nagu sissejuhatus täiskasvanute maailma ja poliitikasse. Seda võib nii ette kujutada - sead on umbes nagu Stalin ja loomad on lihtrahvas. Ehk kutsub see lugu üles inimesi valimistel paremaid otsuseid tegema. 10/10

,,Väljas seisvad loomad vaatasid sealt inimesele ja inimeselt seale ning jälle sealt inimesele, ent juba oli võimatu öelda, kes oli kes.'' (lk 91)

Pilt: www.rahvaraamat.ee

,,Koopia'' (Charlotte Kerner, 1999)

Pealkiri: ,,Koopia'' / ,,Blueprint''
Autor: Charlotte Kerner (Saksamaa, 1950)
Lehekülgede arv: 166
Tegelased: Siri Sellin, Iris Sellin, Mortimer G. Fisher, Thomas Weber, Daniela Haussman, Janeck/Janne, Kristian, Katharina Sellin, klaver Mr. Black.
Steamark, 2001

Kuulus pianist Iris Sellin põeb üht rasket haigust. Tal pole lapsi. On vaid kontserdid, tema manager Thomas Weber, ema Katharina Sellin. Ta pöördub arst Mortimer G. Fisheri poole, et too teda klooniks. Ta ei soovi saada last, kes midagi ei oska. Ta tahab oma oskuseid pärandada. Selleks on vaja Irise täpne DNA kloonida. See saab teoks ning varsti ongi Irisel laps Siri. 

Kuna Iris annab kontserte edasi, siis lapsepõlves hoolitseb Siri eest peaaegu alati lapsehoidja Daniela ning nad mängivad koos tema poja Jannega. Ta on kurb, et ema pole. Ta aina kasvab ning nad Jannega käivad kiriku salakäikudes uudistamas. Janne kingib talle kassi. 

Iris ei saa seda lubada. Milleks nad Siri loonud olid? Et ta saaks sama kuulsaks pianistiks, kui tema ema. Nad annavad kassi ära ning Iris tutvustab Sirile kontsertklaverit, mille taga veedab Siri nüüd enamuse oma ajast. 

Irisel käivad tihti külas mehed, seda ainult siis kui Siri magab. Aga Sirile hakkab meeldima üks mees Kristian, kes on ema üks silmarõõmudest. Nad veedavad koos ühe öö.

Iris ja Siri lähevad järjest enam ühtemoodi. Tänavatel aetakse neid segi. Isegi Irise haige ema ajas nad segi. Siri vihkab oma eka't selle eest südamest, et ta on ta monstrumiks loonud. Samas ta armastab teda kõige rohkem siin maailmas. 

Tema esimene kontsert ebaõnnestus. Ta kolib kodust ära Janne juurde ning muudab oma välimust. Tekivad suured vaimsed kahjustused. Ta hakkab tegema teise kunsti liigiga - maalimisega. Eka käib teda vaatamas, kuid Siri ei lähe koju tagasi.

Siis Irise seisund halveneb. Siri käib teda siiski vaatamas, kuid pikapeale ei tunne Iris teda enam ära. Kuni ühel päeval ta sureb. Siri vihkas teda, kuid kuidas ta peaks nüüd ilma temata elama? Ilma oma eka'ta? 

Arvamus raamatust: See on üks mu lemmikutest! Kui ma ennast sellisesse olukorda paneksin, siis oleks mul ka ikkagi üpris paha tunne. Siri oli siiski järjekorras teine, mis sest, et nad olid ÜKS, nagu tervik või nii. Raamatu mõte oli vapustav. See oli selline sügav teos, mis sisaldas peotäiega väljendeid, mille tähendust ma ennem ei teadnud. Siri tundeid oli ülimalt emotsionaalselt kirjeldatud, tundus nagu oleksin ise nende elu keskmes. 10/10

,,Kas kõik on hulluks läinud ja ainult tema mitte, või vastupidi? ,,Kas te teate lauset, mida minu ema eriti hea meelega tsiteeris?'' küsis Siri. ,,Ei? Sigadel ja heliloojatel on üks ühine omadus, surnult on nad kõige rohkem väärt.'' Roger Wimmer naeris liiga kõvasti.''

Inglisekeelne variant. Pilt: www.priyankareads.com

,,Vabandust, aga mis asja?!'' (Ene Sepp, 2016)

Pealkiri: ,,Vabandust, aga mis asja?!''

Autor: Ene Sepp (Eesti, 1991)

Lehekülgede arv: 224

Tegelased: Jane, Helen, Carmen, Jelena, Jane isa Tom, Jane ema, Silvia, Siret, Kristiine

Tänapäev, 2016

Raamat räägib Janest, kellel on praegu veel täiesti tavaline elu. Kuigi Jane elab isa juures, sest tema ema ja isa elavad lahus, on ta vanemad siiski väga head sõbrad. Ühel päeval, kui Jane koos sõbrannade Heleni, Carmeni ja Jelenaga lõunat söövad, helistab talle ema, et tüdruk tuleks kohe peale kooli koju, tal on vaja temaga rääkida. Jane mõtles kohe kõige hullemat - mõni jube haigus või äkki tahavad nad isaga jälle kokku kolida? Janele ei meeldinud see mõte. Talle meeldis kõik nii, nagu praegu oli.

Koju jõudes sai Jane teada, et ta ema on lesbi ning tema uus kaaslane on üks naine Silvia. Ta ei saanud aru, miks just tema ema ning miks ta seda varem talle öelnud ei olnud? Jane oli ema peale väga pahane ning ei rääkinud temaga üldse. Ta ei tahtnud ka, et teised koolis teada saaksid, sest sellega kaasneks kanapeer narrimine. Siiski saadi teada. 

Kõige hullem oli see, et suhted nelja sõbranna - Jane, Heleni, Carmeni ja Jelena vahel halvenesid selletõttu. Kes ei pidanud seda sobivaks usu pärast, kes oli lihtsalt solvunud, et talle ei räägitud. Lisaks narriti Janet kohutavalt klassiõdede- ja vendade poolt. Kõige julmemad olid Siret ja Kristiine. 

Kui nelik aga jälle ära leppis, siis hakkasid nad koos narrijate vastu võitlema ning kõik sai korda. Ka Jane ning tema ema suhted paranesid. Jane kohtus ka Silviaga ning tema blogijast tütrega. Silviaga neil erilist sidet ei tekkinud, kuid Janest ja Silvia tütrest said head tuttavad.

Arvamus raamatust: Ma vist peaksin hakkama mingeid muid raamatuid lugema - ainult koolikiusamine ja teismeliste mured. Aga see raamat oli selline nii ja naa. Ega ta midagi erilist ei olnud. Labane oli see, et üks nendest tüdrukutest selle peale, et Jane talle esimesena ei rääkinud oma ema lesbiseiklustest, nii hullusti solvunud, et ei rääkinud temaga. Vahepeal tundus mulle, et need tegelased ei ole 13-aastased, vaid natukene vanemad. Selline mõte oli küll peas, et nad on kuskil 14-15 aastat vanad. 5/10

,,Ja siis see lõppes. Kristiine pööras pilgu ära, tema järel ka Siret ning jätkasid poolelijäänud teema arutamist: kas üks Eesti näitleja on siis seksikas või ei ole.''

Pilt: www.apollo.ee